Tansaania 4.-5. päev – Serengeti

Hommikupoole ööd jäi sadu vaiksemaks ning peale hommikusööki, just siis, kui olime valmis Tarangire Treetop Lodge-st lahkuma, lakkas vihm sootuks.

Tänane viietunnine sõit Tarangirest Serengetisse ei tundunud just kõige huvitavam osa meie reisist kuid õnneks on õhtupoole plaanis meie safari ainuke offroad Ndutu piirkonnas, mis asub Serengeti lõunaosas ja seda tasus oodata. Tansaanias nimelt tohib rahvusparkides sõita vaid selleks ette nähtud safariteedel ja vaid mõnes üksikus piirkonnas on offroad lubatud. Karistused keeldu rikkudes on päris karmid.

Öö läbi kallanud vihm muutis meie teekonna alguse siiski põnevaks ehk siis niigi kehvakese tee oluliselt hullemaks. Pikk teelõik, mis polnud liiva vaid mustmulla põhjaline oli muutunud libedaks porimülkaks. Meie jaoks oli see sõit atraktsioon omaette. Täitsa tasuta kusjuures!

Peagi ületasime väikest kiirevoolulist jõge, mis alles eile õhtul oli olnud kuiv jõesäng. Teisel pool jõge märkasime suurt paavianiarmeed mööda teed marssimas, kes autot nähes kohe põõsastesse põgenesid.

Peagi nägime suurt hulka kaelkirjakuid  ning igasuguseid muid suuremaid ja väiksemaid rohusööjaid.

Ligi 40 km hiljem jõudsime suurele maanteele, mis oli väga heas seisukorras. Meie edasine teekond oli siidiselt sujuv.

Tansaania vanim ja populaarseim Serengeti rahvuspark on kuulus eelkõige oma iga-aastase sinignuude, sebrade ja gasellide rände poolest.  Serengeti  paikneb nii Tansaania kui Keenia territooriumil hõlmates ühtekokku rohkem kui  30000 ruutkilomeetrit.  Igal aastal rändab mööda Serengetit üle 2 miljoni rohusööja looma sh. pooleteist miljonit gnuud, 200 000 sebrat, otsides vihmaperioodil kasvanud värsket rohtu. Seda rännet peetakse üheks võimsaimaks vaatemänguks loomariigis.

Kõige võimsamad vaatemängud leiavad aset juulis-augustis, kui gnuud on sunnitud ületama Mara jõge. Nende valikud on rängad – ühelpool jõge paratamatu näljasurm, teisel pool roheline savann. Neid eraldamas järskude kallastega Mara jõgi, kus jõehobud ja krokodillid ammulisui kõhutäit ootamas. Lisaks luusivad ümbruses lõvid, kes hirmunud ja segadusseaetud loomi maismaal ründavad. Karm!

Maastik muutus järjest laugemaks. Sõna serengeti tähendab masaide keeles lõputuid tasandikke. Täpsemini öelda poleks võimalik. Ja seal lõpututel tasandikel nägime me lõputult palju gnuusid. Esimesed neist juba poegisidki. Jaanuari lõpp ja veebruar on nimelt suur poegimise aeg, mil paari nädala jooksul näeb ilmavalgust ca 8000 beebignuud.

Frank jutustas meile sebrade ja gnuude koostööst. Nimelt sebradel on suurepärane nägemine ja mitte kõige parem kuulmine. Gnuudel aga vastupidi. Ja nii nad tasandikel  läbisegi paiknevadki hoiatades üksteist ohu eest. Lisaks on sebrad intelligentsed ning  gnuud teavad seda. Ka sebrad teavad, et gnuud neid targemaks peavad ja kasutavad Mara jõge ületades seda omakasupüüdlikel eesmärkidel tihtipeale ära. Nimelt kaldal julgust koguvad gnuud märgates, et sebrad hakkasid jõe poole liikuma (ja nemad ju on targad ja näevad ohte hästi) alustavad samuti oma meeleheitlikku „takistusrada“ üle Mara jõe. Kuid sebrad va kavalpead peatuvad järsult vahetult enne jõge oodates ära, kui gnuud rumalukesed vette tormavad. Ja alles siis, kui krokodillidel ja jõehobudel on suud täis asuvad sebrad jõge ületama.

Üllataval kombel ei tundunud sõit üldse pikk, sest uudistada oli palju. Nägime palju masaide bomasid ja poisikesi ning noormehi karja valvamas. Kui nägime masaisid ning nende bomasid, siis  liikus Franki jutt sujuvalt loomadelt masaidele ning nende kommetele. Jutu sekka lugusid tema enese lapsepõlvest ja noorusajast, mil ta masaide hulgas elas.

Gnuusid oli terve tasandik sõna otseses mõttes täis. Mõned närisid rohtu, mõned kepsutasid kentsakalt oma pikkadel jalgadel ringi. Ja siis mingil hetkel ajasime liikuma suure karja, kes galopeerima hakates endast suure tolmupilve ja mahatallatud rohu maha jättis.

Ja siis – meie esimene kaslane. Või õigemini kolm. Emane gepard kahe pojaga liikus aeglaselt mööda savanni. Huvitav oli jälgida kuidas muud loomad kiskja kohalolekule reageerisid. Tardusid, kikutasid kõrvu, hoiatasid möögides kaaslasi. Uskumatult kihvt!

Olime juba teel meie tänasesse ööbimispaika (lake Masek luxury tented camp), kui nägime lõvisid. Jälgisime pool tundi või enamgi veel, kuidas kaks noort isast õhtusööki jagasid ja kuidas kotkad ning marabuud oma järjekorda ootasid. Õhtusöögiks oli üks õnnetu gnuu. Frankilt eelnevalt saadud  teadmised lõvidest ning karja reeglitest tegid jälgimise oluliselt huvitavamaks.

Praidi kuulub tavaliselt kümmekond lõvi, kellest enamus on emased ning noored lõvihakatised. Karja juhiks on kauni lakaga isane aga vahel ka kaks venda, kelledest üks on siiski nö. liider. Vaid juhtisasel on õigus emastega paarituda. Vahel aga juhtub, et isane on ära ja mõni emane võib pojad saada teise isasega. Kahjuks neil kutsikatel ei vea, sest juhtisane tapab nad peagi pärast sündi. Noored isalõvid, kes praidisiseselt hakkavad pealikule konkurentsi pakkuma aetakse karjast ära. Paar-kolm aastat liiguvad vennaksed omaette, kuid julgust ja jõudu kogununa üritavad nad teiste karjade liidriga juhtpositsiooni pärast võidelda. Huvitav on ka see, et saaklooma tapmine on emalõvide ülesanne. Kuid kui saakloom käes, siis esimesena söövad isased. Nemad nimelt peavad olema tugevad ja heas vormis, et karja kaitsta ning nende tugevusest sõltub kogu karja heaolu.

Frank märkas eemal veel kolme emast (kes ilmselt oma söögikorda ootasid). Neid läksime lähemalt uudistama siis, kui õhtusöögi jälgimisest isu täis sai. Need emased nagu ka puu otsas konutavad raisa- ja kaeluskotkad ootavad oma järjekorda.

Ööbimiskoha vahetus läheduses kohtusime veel kaelkirjakute, sebrade, hüäänide, šaakalite, elevantidega ning jõehobudega. 

Jõehobud  elasid samas järves, mille kõrgel kaldapealsel meie ööbisime. Kahjuks ükski  hetkel veest väljas polnud ja nii pidime leppima aegajalt viksatavate kõrvade või laia ninaga.  

Frank aga lohutas meid, et õhtuti nad võivad veest välja tulla ja siis me saame õhtusöögi ajal neid jälgida. Mind aga üllatas see, kui lärmakad nad olid. Kujutasin üsna elavalt ette oma unetut ööd savannihääli kuulatades.

Meie tänane ööbimiskoht meenutab eilset selles mõttes, et liikuda võisime vaid eskordi saatel. Ja kui puumaja polnud just päris tavaline puu otse ehitatud onn, siis ka Maseki järve telklaager polnud päris tavaline. Ka neis telkides on nimelt nii moskiitovõrguga  voodi kui ka soe vesi (fotod pärinevad nende kodulehelt).

Tänane õhtusöök oli eriline, sest saime õhtustada koos Frankiga ja rääkida temaga maast ning ilmast. Saime näidata talle kaardilt Eesti asukohta kui ka fotosid meie endi elust-olust.

Kuigi olin kartnud, et metsiku looduse hääled, mida telgikangas kinni ei pea, ei lase mul magama jääda, siis eksisin täiega. Pikk päev ja värske õhk olid ilmselt teinud oma töö. Ja hea oli, sest järgmisel hommikul pidime tõusma väga vara, et siirduda kuumaõhupalli lennule üle Serengeti.

Kell 4.15 tirises telefon. Uhh, kuidas oleks tahtnud veel põõnata aga elevus eelseisva  pärast peletas une eemale.

Umbes tunni jagu „aafrika massaaži“ ja olimegi päral. Minu üllatuseks lebas korv, kuhu sisse ronima pidime, kummuli. Piloot Mosese sõnul, on selline õhkutõusmise viis iseloomulik just Serengetile, kus esineb tugevaid külgtuuli.  

Reisieltskond (11 inimest) oli vahva ja reisi algul selgus, et meiega on liitunud nii piloodi kanadalannast ema kui ka tüdruksõber. See teadmine tegi olemise kuidagi kergemaks ja hajutas hirmu. Samuti oli piloodil hulgaliselt lennutunde kogunenud.

Kohe pärast õhkutõusmist võisime nautida päikesetõusu ja siis tuhandeid loomi, kellele ülalt hääletult ligi püüdsime hiilida, et siis taas tugeva pahina saatel,  mille peale loomad ikka täiega ehmusid, taas kõrgemale tõusta.  Õhupallist avanes suurepärane vaade ja alles seal adusin, kui palju loomi ikka korraga Serengeti tasandikel viibib.

Lend, mida nautisime täiega, lõppes  väga sujuva püstiasendis maandumisega. 

Peale maandumist pakuti kõigile osalistele šampanjat mangomahlaga (kokteili nimeks Serengeti Sunrise) ja suunduti  autodesse. Vabaõhuhommikusöögilaud (on see ikka 1 sõna?) oli kaetud lühikese autosõidu kaugusele puude-põõsaste varju. Seal oli olemas ka kena sildiga „loo with the view“ ehk tualetipott, mis vaid sirmiga pilkude eest eraldatud ja millelt sai nautida vaadet savannile.

Hommikusöök oli super, nagu ka seltskond. 

Märkasin juba mitmendat korda, et reisisellidele ei pidanud me kordagi seletama, kus asub Eesti. Inimesed vahetasid oma muljeid Tansaaniast ja teistest reisisihtkohtadest. Üks lugu, mida hiljem ka Frankile jutustasin, saatis meid safari lõpuni.

Lugu selline – austraallased, kolmekümnendates mees ja naine, olid täna hommikul ärganud oma telgis ja kui mees telgi avas ja sellest ringutades välja astus märkas ta esimese asjana pisut eemal lõvi. Mida teha? Ta astus pisut kohkunult telki tagasi ja sõnas džentelmenlikult oma kaasale: „Ladies first“ ehk maakeeli „daamidel on eesõigus“.

Kahjuks aeg, mille veedad huvitavas seltskonnas koos suurepärase söögiga, möödub kiiresti.

Märkasime, et Frank on kohal ja nii olime esimesed, kes end minema asutasid. Ja me ei pidanud seda kahetsema. Mõne minuti kaugusel nägime kaht gepardit end hommikupäikese käes soojendamas.

Ja pisut hiljem oli privileeg jälgida viit lõvi, kelledest üks üritas kilpkonna kilbist kätte saada ja kolm hullasid mõnuga.

Franki jutust sain aru, et tänase päeva põhieesmärk on leida leopard. Nimelt peetakse safarit õnnestunuks, kui oled näinud nn. Suurt Viisikut ehk Big Five-i – lõvi, kahvripühvlit, elevanti, leopardi ja musta ninasarvikut. Miks just need loomad selles nimekirjas? Aga seepärast, et sada aastat vms. tagasi olid just need loomad need kõige ägedamad ja inimesele ohtlikuimad, kellele jahti peeti.

Kolme suurest viisikust olime juba näinud ja ninasarvikut on lootus näha homme Ngorongoro kraatris. Seega tänase päeva pealkirjaks võib panna „leopardijaht“.

Leopardi pole tema musta-kuldse laigulise kamuflaaži tõttu üldse mitte kerge märgata. Kuid sellegipoolest me leidsime ta – seda loomulikult ainult tänu Franki oskustele ja üliteravale nägemisele. Lösutas teine akaatsiapuu oksal. Kahjuks oli ta meist suhteliselt kaugel ja mu käed ilmselt värisesid ka erutusest mistõttu head fotot mul tast ei õnnestunud saada. Küll aga on leopard kenasti filmil, sest kaameral on korralik suurendus. Hoolimata kaugusest suutis aga Frank tuvastada, et tegemist on isase leopardiga. Küsisin, et kuidas ta seda teab? Selgus, et emastel oleks nii esimesed kui tagumised jalad teine teiselpool oksa aga isastel on tagumised jalad koos. Lihtne ja loogiline, eks ole! Panen Franki jutu illustreerimiseks fotod ka, mis pole küll kahjuks minu omad.

Frank oli silmnähtavalt rahulolev, et me leopardi nägime. Meie loomulikult ka. Sel päeval nägime kokku 15 lõvi ja mõnda neist korduvalt st. Sõitsime neist mööda mitmel korral ja üldjuhu polnud nad isegi mitte poosi vahetanud. Päikese käes mõnuleda on ju niiiiii hea.

Paljusid teisi loomi nägime ka. Jälgisime pikalt väikest šaakalit, kes oli leidnud gaselli pea ja seda maha matma asus. Frank juhtis meie tähelepanu sellele, mil viisil šaakal seda tegi – nimelt kaevas ta esikäppadega augu, kuid mulda peale ajas koonuga, kuigi käppadega oleks ju lihtsam. Nii teeb ta seepärast, et ta ise küünistega lõhna laiali ei ajaks ja pidevalt nuuskides saab ta olla veendunud, et nüüd on see ikka varjatud nii pilkude kui haistmismeele eest. Töö tehtud kadus šaakal lähedal asuvasse urgu. Nagu niuhti ja läinud ta oligi. Õnneks käis ta mitmeid kordi sisse-välja ja nii saime ka selle foto peale.

Sõitsime veel ringi, kui Frank väitis, et märkas vist teeäärses kõrgemas rohus aafrika servalit. Serval on pikkade saledate jalgadega tähniline metskass, kes just sellises keskkonnas jahti peabki. Ta külastab metsi ja lagedaid maastikke harva, mistõttu olime me õnnega koos, et Frank teda märkas. Aga meie mitte. Jäime passima. Mitmed autod peatusid meie kõrval, Frank rääkis nendega kuid kõik nad ootasid vaid natuke kuid lahkusid seejärel servalit nägemata. Meil polnud kiiret kuhugi – tänase päeva eesmärk leopard oli „tabatud“ ja seega me ootasime veel. Ja veel.  Kui ma avaldasin Arnole emakeeles kahtlust, et äkki see oli siiski silmapete, siis Frank ütles, et seadke tehnika valmis ja hoidke kinni. Mis seejärel juhtus, seda ma igaks juhuks ei kirjuta aga servali me rohust välja peletasime. Ta tegi kõrgeid graatsilisi hüppeid ja pani plagama. Täna sain teada, et serval on võimeline koha pealt vertikaalselt hüppama  tabades linde ca ca 3 meetri kõrguselt! Vot selline loom!!!

Mu pilt ei ole just kõige parem aga ma olen üliõnnelik, et me üldse servalit nägime ja ta kasvõi sellisel kujul pildi peale sain.

Päeva lõpuks nägime veel üht actionit - adrenaliininarkarist sebra lihtsalt käis ja õrritas päikese käes täiesti rahumeelselt lebavat lõvi. Muudkui käis ja käis nagu ümber palava pudru kuni lõvi instinktid tema laiskusest jagu said ja ta sebrat ründas. Sel korral sebra pääses aga kui ta nii jätkab, siis tal pikka iga küll pole. Tegelikult jäi mulje, et see lõvi eriti ei pingutanudki ja tore oli, sest tapmist pealt näha ma polekski tahtnud. 

Rünnak algas äkki ja mina fotoaparaadiga nii kiiresti reageerida ei jõudnud, kes näha tahab, see vaatab filmi, mis peatselt ka siia blogisse lisatud saab.

Teel telklaagrisse nägime veel loomulikult paljusid võrratuid loomi ja linde sh pühvlikarja. Seekord ikka väga lähedalt. Ja mis võib päeva lõpetuseks olla veel parem hetkedest, kui saab jälgida kuidas nad poris püherdavad ning  seejärel oma silmnägu põõsastikus puhtaks nühivad ning siis sulle kaamerasse poseerivad rohututt kõrva taga.

Öö möödus huvitavalt.

Ärkasin keset ööd üles kuuldes väga lähedalt kõiksugu hääli – müdinat, mörinat, nühkimist ja puhkimist. Ooooo õudust. Nad ???? on otse meie telgi kõrval. Ajasin Arno kähku üles, sest koos on ikka julgem...isegi karta. Aga Arno suutis hetkega mu tuju teise äärmusesse viia, kui ta Kohviveski häälega küsis, et mis need prouad siis käsivad: kas loomad ää tappa. Krt küll naerda ka ei saa, sest loomadel, kes iganes need seal telgi taga müttavad, on raudselt hea kuulmine. Kikitasime kõrvu aga häälte järgi aru ei saanud, kellega tegu. Siis tuli Arnole suurepärane mõte, et meil on ju telgi küljes selline tugevam kiviseintega rajatis tualeti ja dušiga. Viimasel kusjuures pole lage. Nii me siis tarisimegi meie telgi ainukese tooli duširuumi ja kahekesi selle otsas turnides ja üle kiviseina piiludes nägime suurt pühvlikarja otse meie telgi kõrval heina söömas. Fotosid üritasime teha aga kahjuks oli liiga pime. Seega kasutage oma kujutlusvõimet.

Meie vaatepilt oli vägev aga usun, et meie ise oleksime sel hetkel olnud pea sama huvitav vaatepilt kellelegi teisele.

Ärkasin sel ööl veel teiselgi korral olles väga kindel, et nüüd ma kuulsin lõvi urinat aga see oli vaid Arno, kes mõnusasti mu kõrval norises.

Tansaania 3. päev - Tarangire

Peale varajast hommikusööki oligi aeg asuda jälle teele, sest sõna Safari suahiili keeles seda just tähendabki – teekonda või teel olekut. Tänaseks sihtkohaks Tarangire rahvuspark.

Tarangire on oma 2850 km² -ga suuruselt kuues  rahvuspark Tansaanias ja nime saanud sealselt samanimeliselt  jõelt, mis on kuival perioodil metsloomadele ainukeseks veeallikaks sealses piirkonnas.  Kuulus on ta eelkõige mitmekesise loomastiku (koduks 550 liigi esindajale), taimestiku kui ka maastiku poolest.

Seega meie ootused tänasele päevale olid kõrged. Ja me ei pidanud mitte pettuma! Esimesed vahvad kohtumised ja kaadrid said tehtud veel enne rahvusparki sisenemist ajal, kui Frank väravas mingeid pabereid korda ajas. Kahe vahva pärdiku tegevust oli lust jälgida.

Nii, kui me pargi väravatest sisse saime kohtasime tüügassigu, sebrasid, gaselle, antiloope ja jaanalinde. 

Tee peal imetlesime baobab puid, mis on ennenägematult suured.  Neid puid guugeldades sain teada, et baobab nimelt ongi ahvileivapuu. Mina oma blondi peaga arvasin, et ahvileivapuu on mingi palm, banaanipuu vms.  Ahvileivapuu tüve sisu on pehme ja võib endas sisaldada kuni 100 000 liitrit vedelikku, mis on kuival perioodil elevantidele heaks allikaks.  Mõned ahvileivapuudest võivad elada mitmetuhande aastaseks ja kasvada 25 m kõrgusteks ning suurimal neist on 47meetrine tüveümbermõõt.  Meie Tamme-Lauri tamm on nende hiiglaste kõrval ikka täitsa poisike.

Tänases pargis märkame ka teisi safariautosid, kuid kuna pole tipphooaeg, siis jääb neid siiski mõistuse piiresse. Mitte nii nagu Keenia rahvusparkide kohta lugesin, kus ühe looma ümber tiirutab kümneid sõidukeid ning kus loomadesse mitte just eriti suure respektiga ei suhtuta.

Ei lähegi kaua, kui märkame taamal esimesi elevante. Wow!

Aafrika elevandid on oma India liigikaaslastest suuremate kõrvade ning ka suuremate võhkadega. Viimane asjaolu teeb nad salaküttide (keda leidub ka tänasel päeval) jaoks ahvatlevaks. Salaküttide käe läbi ei sure kahjuks mitte ainult loomad vaid ka inimesed - peamiselt valel ajal vales kohas olnud masaid. Täiskasvanud aafrika elevant võib seistes olla 3,6 m kõrgune ning 6 – 7,5 m pikk ning kaaluda viis ja pool tonni. Emased, kel on ka võhad, on pisut väiksemad.

Sõitsime ühele elevantide karjale lähemale, kus Frank juhtis meie tähelepanu asjaolule, et vantside kõrvade taga on väga palju veresooni. Kõrvadega lehvitades nad nimelt jahutavad vere kaudu oma keha. 

Frank märkas meie ilmselget huvi nende suurimate maismaa imetajate vastu ning küsis, et kas me tahame minna lõunatama selleks ettenähtud pikniku platsile või eelistame süüa siinsamas autos. Loomulikult valisime me lõuna koos vantsidega.  Olime kaua aega ainuke safariauto elevantide vahetus läheduses ja nii saime nende tegemisi rahus ning vaikuses jälgida.  

Peagi märkasime kaugemalt samasse piirkonda mitmeid uusi elevantide gruppe liikumas. Ka „meie“ pesakond hakkas liikuma. Frank hõikas, et tal on idee! „Hoidke kinni“, hüüdis ta, käivitas auto ja sõitis kümme-viisteist  meetrit edasi ja parkis jõe pervele. See, mis juhtuma hakkas oli super! Elevandid nimelt olid võtnud plaaniks Tarangire jõge ületada. 

Meil oli privileeg mõne meetri kauguselt näha elevantide  järsust nõlvast alla laskumise sootuks erinevaid  tehnikaid. Jälgida, kuidas beebielevanti oli vaja pisut tagant togida, kuid kui ta vette jõudis, siis puristas ta oma londikesega rõõmsalt vett. 

Tasahilju oli meie safariauto taha „hiilinud“ suur isane, kes kallakust alla laskudes poolel teel peatuse tegi, ning oma peput vahvalt ringi hööritades seda vastu puid ja ka järsaku serva nühkis. Ma võin vanduda, et ta naeratas samal ajal. Seejärel hakkas ta end tolmutama ja mulda sööma – toksis jala või võhaga mulda peenemaks ning muudkui mugis – mullas leidub nimelt elevantide jaoks vajalikke mineraale. Kust nad seda teavad???

Lisaks meile oli piirkonda 3-4 safariautot kogunenud. Ja mitte ainult. Ka elevante muudkui tuli ja tuli. Mingil ajahetkel võis neid meie ümbruses olla oma paarsada. Mõned vantsid püherdasid poris, mõned mängisid omavahel või nühkisid end vastu puid. 

Mõni neist sai vahepeal tigedaks ja tormas möiratades meie poole. Ühel hetkel isegi nii, et Frank kiiruga auto käivitas ja oli valmis startima. Ta ütles, et elevandid võivad käituda  suhteliselt agressiivselt ja autosid lausa ümber lükata.

Meie lõuna koos elevantidega kujunes paaritunniseks ja oli äraütlemata meeliülendav!

Pärast lõunat tiirutasime veel pargis ringi – nägime samu loomi, keda hommikupoolegi kuid siis märkas Frank termiidipesa peal manguste. On tal ikka nägemis- ja märkamisvõime - need Aafrikas elavad kääbusmangustid on ju nii pisikesed (suurimad kaaluvad ca 350 grammi) ja termiidipesaga täpselt üht värvi.

Õhtu polnud veel kätte jõudnud, kui Frank suht murelikul häälel teatas, et kahjuks peame me öömaja poole liikuma hakkama. Miks nii vara? Sest õhtul ootab meid veel ees öösafari kuid tee läbi rahvuspargi on muutunud läbimatuks – peame sõitma ringiga. Küsimuse peale, miks ta murelik on vastas Frank, et kui peaks sadama hakkama, siis võib muutuda ka see tee, mida mööda plaanime minna, pehmeks.

Kui peateelt ära pöörasime sain Franki murelikust meelest aru – sõit oli pigem offroad kui mööda teed kulgemine. Frank nimetas seda küll rõõmsameelselt Aafrika massaažiks aga kui juhi sõidustiil poleks nii rahulik, siis oleks küll neerud lahti põrutanud.   

Õnneks püsis ilm selge ja meie tee Tarangire Treetop Lodge-i  kulges vahvasti.  Meie nautisime seda teekonda täiega, Frank ilmselt mitte nii väga. Tee peal imetlesime veel mitmeid loomi sh. puude otsa magama sättivaid paavianikarja  ja suurt hulka kaelkirjakuid.

Kes inglise keelt mõistab sai juba aru, et oleme teel puu otsa. Just nimelt – järgmise öö veedame ahvileivapuu  otsa ehitatud telkmajas. 

Kohale jõudes  kostitati meid värskelt pressitud passionivilja mahlaga. Pärast pisikest lõõgastust baaris, kus meile muuhulgas tutvustati lodge-i, selle kodukorda kui ka raadiosaatjat, millega masaidest eskortijad kutsuda juhul, kui hämaral ajal oma puu otsast kuhugi liikuda tahame, asusime teele oma majakese poole.

Meie majake puu otsas oli avar – seal oli üks suur ruum kaheinimese voodi, diivani ja lauakese ning paari kummutiga aga ka vägev tualettruum kahe dušiga (kus tuli sooja vett!!!). Mõnus! 

Öösafarile suundusime pärast väga hubast ja maitsvat basseiniäärset õhtusööki. 

Teada ju on, et paljud loomad on öise eluviisiga ja päevasel ajal näeb neid vaid kusagil varjatud kohas lesimas. Kui sedagi!

Meie juhiks oli Alex ja Justini nimeline kutt istus spetsiaalsel džiibi ninale ehitatud istmel, kust ta suunas suurt prožektorikiirt oletatava looma poole, et siis viimase asukoht vastuhelkivate silmade järgi kindlaks teha. Põnev oli aga kahjuks lõvisid ei näinud.

Öösafarilt hea kvaliteediga pilte ei ole kahjuks. Lisan vaid öösel nähtud okaassea pildi, sest Franki sõnul seda looma rahvuspargis naljalt ei kohta tänu tema öisele eluviisile.

Öösafarilt tagasi jõudes tegime baaris mõned dringid, seda enam, et lahja alkohol on nö. hinna sees.

Kui end tuttu sättisime hakkas äikesevihma sadama. Paugutas ja sähvis nii vägevasti, et mina eriti sõba silmale ei saanud. Eks hirm oli pisut ka, kuna džunglihääled kostsid „tuppa“. Viimased vihmapiisad langesid hommikul, kui end minekule asutasime.  Oleks nüüd see tagasitee vaid sõidetav!