Tuesday, July 31, 2012

3. ja 4. päev

3. päev Horvaatias (30. juuli 2012)
Hommik algas väikese kohvi ning einega, pärast mida võtsime suuna Murteri saarele. Sinnasõites saime tunda ka pisut kõvemat tuult u. 8 meetrit sekundis. Kuna Murteri sadamas oli kummaline maksmissüsteem (mitte tunni vaid poole päeva või päeva kaupa), siis otsustasime sel saarel vaid lõunatada. Mul on kunagi tulevikus plaan kulinaarsetel elamustel ka pikemalt peatuda.
Teel Trogiri silmasime rahnu, millest vaid tipp välja paistis. Taipasime, et peame nüüd ja edaspidi olema tähelepanelikud, et mitte selliste kivide otsa sõita. Küll aga on võimalik nende otsa ronida ja Moosest mängida :)


Peale lõunat kohalikus restoranis mille tunnuslauseks oli  "Good food with the good mood" liikusime edasi Trogiri poole.  Teel sinna aga oli meil õnn näha delfiine vabas looduses. Ühesõnaga - võrratu!!!


Trogir on kuulus selle poolest, et kogu tema vanalinn kuulub Unesco World Heritage kaitse alla.



4. päev (31. juuli 2012)
Kätte on jõudnud viimane päev, mille me veedame koos kipperite Andrese ja Toomasega. Täna kella 3 paiku peale lõunat väljub Splitist nende lennuk. Seega on sihtpunktiks Split. Kuna alates homsest peame me iseseisvalt hakkama saama, siis täna Andres ja Toomas jahi juhtimisse eriti ei sekkunud. Rebeka õppis vendrisõlmi tegema ning õpetas mindki - viska, hüppa, tõmba üle ja siis kähku jälle viska, hüppa ja seo kinni. Kaheksasse :), sest minu ja Repsu asi on paadi otsad kinni saada.
Peaaegu iseseisev sildumine Marina Kaštela sadamasse läks viperusteta. Arti sai isegi raadiosidet harjutada: "Marina Kaštela, Marina Kaštela. This is Kardo (meie laeva nimi) speaking. We would like to dock here for 1 day."  Igatahes!!!!
Spliti vanalinn oli kaunis kuid Trogiri vastu ei saa. Ronisime ka kellatorni tippu.


Palavus kurnab. Eriti siis, kui pole harjunud.
 Aga mitte kõiki!


Ilmateade järgnevaks nädalaks on - sademete hulk 0, öine kuumus 26 kraadi ja päevane 34-35 kraadi. Ei midagi üllatavat :) Hetkel oleme sadamas ja väljas on väike torm.

Monday, July 30, 2012

2. päev


Teise päeva hommikusöögi ajal panime paika esmased plaanid – õppida nii sildumist koos otste viskamisega kui ka poi otsa jäämist ning ankurdamist. Ühtlasi peame selgeks saama mõningad olulisemad sõlmed. Kõige selle kõrval aga on oluline ka puhata ning nautida Horvaatia kaunist loodust. Dugi Otoki saar ja Sali sadam saigi nö.  esmaseks õppebaasiks.





Kui palav hakkab (ja hakkab sageli) või kui satume imeliselt kaunisse kohta, kus vesi on türkiissinine, siis ujume ja snorgeldame. Arti ja Toomas leidsid ranna äärest mingid elukad ja neil tekkis kindel plaan mõni neist kinni püüda ja paadi peal lahti kangutada, et näha, mis seal sees on. Mõeldud, tehtud. karbi sees oli mingi limukas, kes oli lõksu püüdnud õnnetu krabi, kelle me siis päästsime J



Arti lustib sajaga ja proovis loomulikult järgi ka veesuusad
Järgmise pausi ajal järjekordses hingematvalt ilusas paigas, kus veis uskumatult selge oli ja põhi paistab hoolimata sellest, et sügavust on kümneid meetreid, tekkis Andresel kalaisu. Kuna meil püügiriistu kaasas polnud, siis tuli mingi muu nipp välja mõelda. Kilekott, kus sees oli sai tundus püünise moodi olevat küll J Tõde on aga see, et piisava pingutuse korral oleks see tal ilmselt isegi õnnestunud, sest kalu ta ümber oli tõesti palju.


Horvaatia käänuline rannik on täis pikitud tuhandeid omanäolisi saarekesi. Oma teise päeva veetsime me Kornati Rahvuspargis, mis koosneb 130 saarest, laiust ning rifist ja on suurim saarestik kogu Vahemeres. Enamik saari on asustamata.

Öö veetsime ankru otsas võrratult kaunis lahesopis. Peale õhtusööki lasime nagu meremeestele kohane ka rummil hea maitsta. Arti ja Rebeka otsustasid kogenud kipperite eeskujul veeta öö väljas.









Horvaatia 1. päev


Peale kaht lühikest lennureisi ja üht pikka ootamist Münheni lennujaamas olemegi jõudnud Horvaatiasse. 


Sadamasse sõitsime taksoga, mis rikkus ilmselt kõiki liikluseeskirju ja ületas stabiilselt lubatud kiirust kolmekordselt. Aga pole hullu – seda kiiremini kohale jõudsime. 

Kuumus, mis meid vastu võttis, oli harjumatu ca 35 kraadi. Pärast mõningast ootamist saime kätte oma jahi Janneau Prestige 42, kus on olemas kõik pisikeseks merepuhkuseks vajalik - kolm magamiskajutit, kaks wc/dušširuumi, kööginurk koos külmiku, gaasipliidi ja mikrolaineahjuga ning nö. elutuba. Meie mootorjahti on võimalik juhtida kahelt tasapinnalt nii seest kui ka väljast nö. flybridgelt. Arti väga soovis, et meie poolt renditaval jahil oleks ka lahtine tekk ja me täname teda selle eest, sest ilma selleta poleks me reis üldse nii nauditav.

Juba esimesel õhtul ühinesid meiega kaks kogenud kipperit Eestist – Andres ja Toomas. Nemad veedavad meiega jahil kolm päeva – annavad oma teadmisi edasi Arnole ja Artile ning pärast Spliti jõudmist peame me juba omapäi hakkama saama.

Selline ta siis ongi – meie kodu kaheks järgmiseks nädalaks.







Saturday, July 21, 2012

Et kõik ausalt ära rääkida...

Et kõik ausalt ära rääkida tuleks alustada sellest, et käisime Arnoga Horvaatias seiklemas juba ka eelmisel 2011 aasta suvel. Reisides mööda seda kaunist riiki sattusime sageli mere äärde jalutama, sest just seal asus sadamalinnade süda. Ja otse loomulikult ei jäänud meil märkamata kaunid purjekad ning jahid, mis sadamates seisid. Ka meil tekkis soov näha Horvaatiat Aadria merelt, kuid paraku renditakse Horvaatias mootorjahte ning kaatreid vaid vastavaid lube omavatele isikutele. Siinkohal olgu öeldud, et näiteks Itaalias õnnestus meil mootorpaat rentida ka lube omamata ja Soomes ei pea kuni 24 m. jahiga sõitmiseks sootuks lube omama. Eks see siis oli mingi idee fix vms. aga tänaseks päevaks on load taskus nii Arnol kui ka Artil ja juba nädala pärast algab meie seiklus.
Täna tegime analoogse mootorjahiga Azimut 43 kuuetunnise tripi Tallinna lahel ja seilasime ümber Keri saare.