Tansaania 3. päev - Tarangire

Peale varajast hommikusööki oligi aeg asuda jälle teele, sest sõna Safari suahiili keeles seda just tähendabki – teekonda või teel olekut. Tänaseks sihtkohaks Tarangire rahvuspark.

Tarangire on oma 2850 km² -ga suuruselt kuues  rahvuspark Tansaanias ja nime saanud sealselt samanimeliselt  jõelt, mis on kuival perioodil metsloomadele ainukeseks veeallikaks sealses piirkonnas.  Kuulus on ta eelkõige mitmekesise loomastiku (koduks 550 liigi esindajale), taimestiku kui ka maastiku poolest.

Seega meie ootused tänasele päevale olid kõrged. Ja me ei pidanud mitte pettuma! Esimesed vahvad kohtumised ja kaadrid said tehtud veel enne rahvusparki sisenemist ajal, kui Frank väravas mingeid pabereid korda ajas. Kahe vahva pärdiku tegevust oli lust jälgida.

Nii, kui me pargi väravatest sisse saime kohtasime tüügassigu, sebrasid, gaselle, antiloope ja jaanalinde. 

Tee peal imetlesime baobab puid, mis on ennenägematult suured.  Neid puid guugeldades sain teada, et baobab nimelt ongi ahvileivapuu. Mina oma blondi peaga arvasin, et ahvileivapuu on mingi palm, banaanipuu vms.  Ahvileivapuu tüve sisu on pehme ja võib endas sisaldada kuni 100 000 liitrit vedelikku, mis on kuival perioodil elevantidele heaks allikaks.  Mõned ahvileivapuudest võivad elada mitmetuhande aastaseks ja kasvada 25 m kõrgusteks ning suurimal neist on 47meetrine tüveümbermõõt.  Meie Tamme-Lauri tamm on nende hiiglaste kõrval ikka täitsa poisike.

Tänases pargis märkame ka teisi safariautosid, kuid kuna pole tipphooaeg, siis jääb neid siiski mõistuse piiresse. Mitte nii nagu Keenia rahvusparkide kohta lugesin, kus ühe looma ümber tiirutab kümneid sõidukeid ning kus loomadesse mitte just eriti suure respektiga ei suhtuta.

Ei lähegi kaua, kui märkame taamal esimesi elevante. Wow!

Aafrika elevandid on oma India liigikaaslastest suuremate kõrvade ning ka suuremate võhkadega. Viimane asjaolu teeb nad salaküttide (keda leidub ka tänasel päeval) jaoks ahvatlevaks. Salaküttide käe läbi ei sure kahjuks mitte ainult loomad vaid ka inimesed - peamiselt valel ajal vales kohas olnud masaid. Täiskasvanud aafrika elevant võib seistes olla 3,6 m kõrgune ning 6 – 7,5 m pikk ning kaaluda viis ja pool tonni. Emased, kel on ka võhad, on pisut väiksemad.

Sõitsime ühele elevantide karjale lähemale, kus Frank juhtis meie tähelepanu asjaolule, et vantside kõrvade taga on väga palju veresooni. Kõrvadega lehvitades nad nimelt jahutavad vere kaudu oma keha. 

Frank märkas meie ilmselget huvi nende suurimate maismaa imetajate vastu ning küsis, et kas me tahame minna lõunatama selleks ettenähtud pikniku platsile või eelistame süüa siinsamas autos. Loomulikult valisime me lõuna koos vantsidega.  Olime kaua aega ainuke safariauto elevantide vahetus läheduses ja nii saime nende tegemisi rahus ning vaikuses jälgida.  

Peagi märkasime kaugemalt samasse piirkonda mitmeid uusi elevantide gruppe liikumas. Ka „meie“ pesakond hakkas liikuma. Frank hõikas, et tal on idee! „Hoidke kinni“, hüüdis ta, käivitas auto ja sõitis kümme-viisteist  meetrit edasi ja parkis jõe pervele. See, mis juhtuma hakkas oli super! Elevandid nimelt olid võtnud plaaniks Tarangire jõge ületada. 

Meil oli privileeg mõne meetri kauguselt näha elevantide  järsust nõlvast alla laskumise sootuks erinevaid  tehnikaid. Jälgida, kuidas beebielevanti oli vaja pisut tagant togida, kuid kui ta vette jõudis, siis puristas ta oma londikesega rõõmsalt vett. 

Tasahilju oli meie safariauto taha „hiilinud“ suur isane, kes kallakust alla laskudes poolel teel peatuse tegi, ning oma peput vahvalt ringi hööritades seda vastu puid ja ka järsaku serva nühkis. Ma võin vanduda, et ta naeratas samal ajal. Seejärel hakkas ta end tolmutama ja mulda sööma – toksis jala või võhaga mulda peenemaks ning muudkui mugis – mullas leidub nimelt elevantide jaoks vajalikke mineraale. Kust nad seda teavad???

Lisaks meile oli piirkonda 3-4 safariautot kogunenud. Ja mitte ainult. Ka elevante muudkui tuli ja tuli. Mingil ajahetkel võis neid meie ümbruses olla oma paarsada. Mõned vantsid püherdasid poris, mõned mängisid omavahel või nühkisid end vastu puid. 

Mõni neist sai vahepeal tigedaks ja tormas möiratades meie poole. Ühel hetkel isegi nii, et Frank kiiruga auto käivitas ja oli valmis startima. Ta ütles, et elevandid võivad käituda  suhteliselt agressiivselt ja autosid lausa ümber lükata.

Meie lõuna koos elevantidega kujunes paaritunniseks ja oli äraütlemata meeliülendav!

Pärast lõunat tiirutasime veel pargis ringi – nägime samu loomi, keda hommikupoolegi kuid siis märkas Frank termiidipesa peal manguste. On tal ikka nägemis- ja märkamisvõime - need Aafrikas elavad kääbusmangustid on ju nii pisikesed (suurimad kaaluvad ca 350 grammi) ja termiidipesaga täpselt üht värvi.

Õhtu polnud veel kätte jõudnud, kui Frank suht murelikul häälel teatas, et kahjuks peame me öömaja poole liikuma hakkama. Miks nii vara? Sest õhtul ootab meid veel ees öösafari kuid tee läbi rahvuspargi on muutunud läbimatuks – peame sõitma ringiga. Küsimuse peale, miks ta murelik on vastas Frank, et kui peaks sadama hakkama, siis võib muutuda ka see tee, mida mööda plaanime minna, pehmeks.

Kui peateelt ära pöörasime sain Franki murelikust meelest aru – sõit oli pigem offroad kui mööda teed kulgemine. Frank nimetas seda küll rõõmsameelselt Aafrika massaažiks aga kui juhi sõidustiil poleks nii rahulik, siis oleks küll neerud lahti põrutanud.   

Õnneks püsis ilm selge ja meie tee Tarangire Treetop Lodge-i  kulges vahvasti.  Meie nautisime seda teekonda täiega, Frank ilmselt mitte nii väga. Tee peal imetlesime veel mitmeid loomi sh. puude otsa magama sättivaid paavianikarja  ja suurt hulka kaelkirjakuid.

Kes inglise keelt mõistab sai juba aru, et oleme teel puu otsa. Just nimelt – järgmise öö veedame ahvileivapuu  otsa ehitatud telkmajas. 

Kohale jõudes  kostitati meid värskelt pressitud passionivilja mahlaga. Pärast pisikest lõõgastust baaris, kus meile muuhulgas tutvustati lodge-i, selle kodukorda kui ka raadiosaatjat, millega masaidest eskortijad kutsuda juhul, kui hämaral ajal oma puu otsast kuhugi liikuda tahame, asusime teele oma majakese poole.

Meie majake puu otsas oli avar – seal oli üks suur ruum kaheinimese voodi, diivani ja lauakese ning paari kummutiga aga ka vägev tualettruum kahe dušiga (kus tuli sooja vett!!!). Mõnus! 

Öösafarile suundusime pärast väga hubast ja maitsvat basseiniäärset õhtusööki. 

Teada ju on, et paljud loomad on öise eluviisiga ja päevasel ajal näeb neid vaid kusagil varjatud kohas lesimas. Kui sedagi!

Meie juhiks oli Alex ja Justini nimeline kutt istus spetsiaalsel džiibi ninale ehitatud istmel, kust ta suunas suurt prožektorikiirt oletatava looma poole, et siis viimase asukoht vastuhelkivate silmade järgi kindlaks teha. Põnev oli aga kahjuks lõvisid ei näinud.

Öösafarilt hea kvaliteediga pilte ei ole kahjuks. Lisan vaid öösel nähtud okaassea pildi, sest Franki sõnul seda looma rahvuspargis naljalt ei kohta tänu tema öisele eluviisile.

Öösafarilt tagasi jõudes tegime baaris mõned dringid, seda enam, et lahja alkohol on nö. hinna sees.

Kui end tuttu sättisime hakkas äikesevihma sadama. Paugutas ja sähvis nii vägevasti, et mina eriti sõba silmale ei saanud. Eks hirm oli pisut ka, kuna džunglihääled kostsid „tuppa“. Viimased vihmapiisad langesid hommikul, kui end minekule asutasime.  Oleks nüüd see tagasitee vaid sõidetav!

Tansaania 1. ja 2 päev

Hakuna Matata

Mõte safarile minna oli küpsenud meie peades juba ammu. Tansaania kasuks otsustasime suvel peale korralikku kodutööd interneti vahendusel. Üheks Tansaania kasuks otsustamise argumendiks oli kindlasti ka imeline vürtsisaar Sansibar, kus pärast Safarit puhata ja päikeselisi ilmasid nautida.

Esmaseks ülesandeks sai muidugi lennupiletite ja Sansibari villa bronnimine pärast mida hakkasin otsima infot erinevate safarikorraldajate kohta. Nimelt teiste siinkäinute info kohaselt pole ilma hea autojuht/giidita siinsetes rahvusparkides suurt miskit tarka peale hakata.

Saatsin  kaheksale sadade hulgast välja valitud korraldajale kirja meie soovidega ning vastanute hulgast torkas silma Warrior Trails Ltd, kes oli kõige enam arvestanud meie soovidega ning põhjendanud, miks üht või teist sihtkohta pole mõtet päevakavva lisada. Kui hiljem taustauuringut tehes TripAdvisorist nende kohta käivaid ülipositiivseid hinnanguid lugesin, oligi otsus tehtud.

Paar nädalat enne reisi tegime ära kõik vajalikud vaktsineerimised (A+B hepatiit ja kollapalavik), ostsime kaasa malaariatabletid ning vormistasime viisad. Ja oligi kätte jõudnud aeg pakkida kohvrid kõige vajalikuga. WarriorTrails  tegi selle veel lihtsamaks saates meile nimekirja asjadest, mis kindlasti kaasa võtta tuleks.

09. jaanuar 2015

Sul võivad ju kõik vajalikud asjad pakitud olla aga kui Su kohver sihtkohta ei jõua, siis pole sellest erilist kasu. Pärast 24 tundi lendamist ning ümberistumisi Kilimanjaro lennuväljale jõudes olin esialgu suht kindel, et Arno teeb lolli nalja, et minu kohvrit pole. Veidi aega hiljem olin ikka veel kindel, et see ei saa tõsi olla. Aga oli L 

Olin nii vässu, et see fakt ei tekitanud mus isegi mingeid eriliselt negatiivseid emotsioone. Läksime lihtsalt tuimade nägudega ja vormistasime paberid kadunud pagasi kohta. Ainuke, millest sel hetkel unistasin oli paar tunnikest rahulikku und.

Lennujaamast õue palavuse kätte jõudes tabas mind reaalsus, et ilma õhukeste suveriieteta siin hakkama ei saa. Lootsin, et pagas tõsteti maha Dar es Salaamis, kus lennuk vahemaandumise tegi ning enamus rahvast väljus. Sel juhul, saame Safari alguseks kadunud pagasi kätte.

Esmamulje Arushast, linnast, kust saavad alguse enamik safareid, oli hämmastav. Arvasin, et poole miljoni elanuikuga linn näeb rohkem linna moodi välja. Aga ei – see kõik siin on ehe Aafrika.

Hotelli jõudes avastasin,  et mõned Arno lühikesed püksid ja T-särgid sobivad ka mulle enam-vähem selga ja nii vajusin ma suht muretu südamega õndsasse unne. Arno oli suutnud end lennukis välja puhata ja läks samal ajal Arusha vahele seiklema.

Kui ta mõne tunni pärast naases saime mõlemad kõhutäie naerda – nimelt kleepis talle tänaval külge üks rastafari mütsi kandev mees, kes talle ümbruskonda tutvustas, Tansaania ajaloost, siinsest rahvast ja ka endast rääkis. Ning kes teisi „sõpru“ edukalt eemale suutis peletada. Lõpuks ostis Arno oma vastleitud semu käest 100 euroga kunstiteose – ilusa, jutu järgi tema enese poolt käsitsi lõuendile maalitud pildi, mille tegelikuks väärtuseks tuvastasime hiljem ca 10 Eur-i olevat.

Peale telefnikõnet lennujaama selgus, et mu kohvri asukoht on siiani teadmata mistõttu võtsime ette väikese ostlemistuuri (mina Arno riietega aga häda ei anna häbeneda)

Mõned riided mulle saime kuid päikesekreemi ja putukatõrjevahendit mitte!

Kui me pärast šopingut koos jalgsi välja läksime teadsid Arnot kõik nimepidi, hõigates juba kaugelt – Hello Arno, my friend from Estonia (Hei Arno, mu sõber Eestist). Ja neist sõbraks/teejuhiks/infoandjaks jne. tükkijatest oli keeruline lahti saada. Hetkeni, kus me isegi nö. põgenesime tagasi hotelli turvaliste seinte vahele. Igatahes üks oli kindel, et Arno oli kiirelt saanud omale kuulsuse, kui  Arushasse saabunud valgest rahalaevast või siis naiivsest lambast, keda lihtne pügada. Või siis mõlemat ;)

Nähes, kuidas turistidesse suhtutakse ning kui agressiivsed on müüjad, oli Arno oma hommikuse 100-eurose ostuga siiski rahul – tänu sellele kutile, kes talle pildi müüs, sai ta rahulikult ilma agressiivselt või siis haledalt pealetükkivate müügimeesteta ümbruskonnaga tutvuda.

10. jaanuar 2015

Safarikorraldajaga pidime kohtuma hommikul kell 9.00 – firma müügiesindaja Jackson, kellega mailitsi olin suhelenud, oli punkti pealt meie hotellis kohal. Tutvustas end, firmat ja käis uuesti üle meie safarikava pärast mida oligi aeg teha tutvust Frank Sabore-ga – meie giid/autojuhiga järgmiseks kuueks päevaks. Mõned asjad jättis Jackson Franki otsustada, sest tema lihtsalt teab paremini J

Toyota Land Cruiser, milles me järgmised kuus päeva veetma pidime oli OK ja kenasti puhas. Nii juhi kohal olev katus kui ka tagumise osa katus käis lahti. 

Safari esimese päeva pidime veetma Arusha Rahvuspargis (137 km²), mis asub suure mäe Meru (4566 m, kõrguselt Tansaania teine peale Kilimajarot) jalamil...

... kahe suure linna Arusha ja Moshi vahel. Sõit sinna kulges mööda uut ja väga heas korras olevat maanteed.  Rahvuspark ise on küll suhteliselt väike, kuid liigirikas. Alustuseks nägime suurt hulka paaviane ja  erinevaid gaselle ning sebrasid.

Mõni aeg hiljem metsa vahel ringi tiirutades märkas Frank kõrgel puude latvades must-valgeid koolobusi. Ilusaid, suure sabaga ja nagu nimigi ütleb musta-valgekirjusid ahve. Frank märkis, et me oleme õnnega koos, et neid näha saame. Nad pole ise väga haruldased, kuid neid ei märgata just sageli, kuna nad elavad ja tegutsevad vaid puude latvades. Arno märkas neid samal päeval veelgi ja sai Frankilt kiita oma terava pilgu eest.

Pealelõunaks oli meil planeeritud ka väike jalgsisafari koos relvastatud pargivahiga. See ei kulgenud alguses küll päris nii, nagu planeeritud. Nimelt sooviti meid ühe teise suurema grupiga kokku panna, kuigi me olime tellinud privaatse safari.  Pärast pisikest läbirääkimist öeldi, et kui me jääme enestele kindlaks, siis tuleb meil lihtsalt tund-poolteist oodata. No mis seals ikka – ootame. Ainult, et ootamise asemel me läksime ümbruskonda ringi sõitma ja nägime lähedalt suurt hulka kaelkirjakuid. Mõned neist ületasid teed otse meie auto ees.

Meie saatjaks sellel jalgsimatkal sai pargivaht nimega Michael – ta oli suht sümpaatne sell. Jalutasime ca poolteist tundi, meie retk kulges koseni ja ringiga tagasi. Koskedega on kahjuks selline lugu, et peale Islandi külastamist pole just palju neid koski , mis suudaks vaimustust tekitada.

Oma matkal nägime kaelkirjakuid, paljusid väiksemaid sõralisi, suurt tüügassiga ja esimest korda ka pühvlikarja.

Kui ma kahvripühvleid jälgides Michaelilt küsisin, et milline loom on Tansaania kõige ohtlikum, siis lubas ta mulle hiljem vastata. 15 minutit hiljem sain teada, et inimesele ohtlikuim loom ongi pühvel oma ettearvamatult agressiivse käitumisega. Aafrika kahvripühvleid kutsutakse ka mustaks surmaks aga ka widowmaker-iteks (lesestaja). Isegi relvast ei pruugi pühvlikarja vastu abi olla. Need 1,8 m kõrged ja ca tonn kaaluvad loomad meenutavad pisut Aasia vesipühvleid, kuid erinevalt viimastest pole neid kunagi kodustatud. Frankil saime hiljem teada, et kui pühvel ründab, siis esimeses järjekorras tuleks vaadata kõrgema kivi või puu järele, kuhu need loomad ei pääse. Kui neid pole läheduses, siis tuleks pikali visata ja püüda olla nii maa lähedal, kui võimalik, sest võimsad sarved, millega loom tapab on üles poole kaardu ja otse maast ta ohvrit nendega susata ei saa.

Matkalt tagasi jõudes oli Frankil meile kaks uudist – üks halb ja teine hea. Halb uudis oli see, et pidime oma päeva lõppenuks kuulutama ja alustama tagasisõitu Mount Meru hotelli. Hea uudis oli, et Jackson koos minu kadunud kohvriga ootab meid hotellis J

Mõtlesin, et kui ka järgmised päevad tänasega sarnased saavad olema, jään ma meie safariga küll väga rahule. Ja just siis ütles Frank, et tänane päev oli alles algus ehk nö. isutekitaja. Etteruttavalt võin öelda, et tal oli õigus - meie safari läks tõepoolest päev-päevalt paremaks.