Lubatud videod

 

 

Lisan siia ka youtube lingid videotega meie Islandi reisist. Taustaks Islandi muusika (Björk, Sigur Rós ja Menn Ársins. Videod klopsis kokku Arno :)

 

 

1. Karvased ja sulelised

 

2. Vesi - ülevalt alla ja alt üles - kord külm, kord kuum

 

3. Maa peal ja maa all



 

6. - 9. juuli 2013 (Reykjavik)

Góður Dagur!

Oleme juba mõned head päevad reisilt tagasi ja saanud nautida Eestimaa võrratut suve. Pole end suutnud kokku võtta, et reisi viimased päevad siia blogisse kirja saaks aga teen seda siis nüüd.

6. juuli 2013

Täna on meil siis plaanis eilse tormi tõttu ärajäänud matk. Ilmateade küll midagi positiivset ei luba, kuid hetkel piilub pilve tagant isegi päike. Väikesed arusaamatused matka algusajaga seoses sundisid meid pool tundi koha peal passima aga see kuluski marjaks ära, et end korralikult sisse pakkida – soe spordipesu alla, siis fliis ja dressid ning kõige peale tuulejoped. Kindad kätte, mütsid pähe ja juba võibki nautida Islandi suve :P

Kuigi meil olid ka enestel olemas vihmakeebid, siis sel korral eelistasime korraldajafirma omi, sest need olid komplektis koos vallatute oranžide vihmapükstega. Propeller on veel seljalt puudu – muidu annaksin Karlssoni mõõdu välja küll J

 

Meie grupp oli umbes kümneliikmeline. Enamus meist nooremad inimesed. Grupijuht oli vahva ja sõnaosav naisterahvas. Inglise keele oskus peab olema ikka väga hea, et sellisel tasemel võõras keeles nö. kildu panna! 

Matk pidi koosnema kolmest osast – tund aega mööda konarlikku laavavälja ülesmäge (kerge tõus) kõmpimist. Seejärel pisuke instruktaaž ning laskumine Thrihnukagigur-i vulkaani 120 meetri sügavusele magmakambrisse. Ja pärast seda tund aega allamäge tagasi tsivilisatsiooni!

Saime ehk oma 20 minutit vantsida, kui ilm pöörduma hakkas – vinge tuul ja äge vihm, mis kohati raheks muutus. Karm! Hea, et olime valinud korraldajatepoolsed pealisriided, sest meie vihmakeebid oleks sellise tuulega keerelnud kus kurat! Teel baaslaagrisse nägime mitmeid suuri laavakoopaid. Need moodustuvad seetõttu, et pealmine kiht laavat hangub kiiremini ning alumine osa voolab minema jättes järgi ohtlikud tühimikud. Ühtlasi ületasime silla üle väikese lõhe kohas, kus kohtuvad Põhja-Ameerika ja Euraasia mandrilavad ehk laamad.

 

Baaslaagrisse jõudes tilkusime veest, kuid tassike teed tegi soojaks ihu ja polaarrebasekutsikas südame. Vimane elab nimelt basecamp-i maja all.

 

 

Nüüd siis pisut kohast, mille pärast me kõik siia kogunenud olime. Thrihnukagigur (hääldamatu nimi, mis otsetõlkes tähendab kolme tipuga kraatrit) on väike hiiglane (pealt väike ja seest suur), mis on maganud 4000 aastat ja teda peetakse piisavalt stabiilseks, et sinna juba teist suve järjest turiste lubada.  Magmakambrit, kuhu laskume, peetakse vulkaani südameks. Just seal see sulakivi ootab, et leida väljapääsu ning tekitades nii vulkaanipurske. Tavaliselt magmakamber pärast purset sulgub kivide ja laavaga ning just seetõttu ongi Thrihnukagigur eriline – selle magmakamber on jäänud pärast purset tühjaks kuid magma on väljapursetes jätnud siseseintele kauneid värve ja keerulisi mustreid.

Magmakamber ise on laias laastus pudelikujuline. Kambrisse sisenetakse kitsast pudelikaelast lahtise liftiga, kuhu korraga mahub 6-7 inimest.

 

 

Sellest väikesest praost me alustasime laskumist

 

 

Magmakamber, mida giid kutsub hellitavalt katedraaliks, on enamjaolt 120 meetrit sügav, kuid on leitud kitsaid käike, mis ulatuvad 200 meetrini. Põhi on 50x70 meetrit.

 

Lisaks fantastilisele värvidemängule tegi selle elamuse eriliseks veel ka see, et kui väljas möllas maru, siis sees oli kõik haudvaikne ning ka soojem, kui väljas. Mõningad vihmapiisad, mis alla välja jõudsid sätendasd prožektorite valguses nagu briljandid. Väga vinge!!

 

Üles tagasijõudnuna selgus, et lisaks tormile on nüüd maa peal ka kõike endasse mattev udu. Tänu udule ei vaadatud ka meie soovile omal käel tagasi matkata just eriti hästi. Lubati siiski, kuid loeti sõnad peale kuidas käituda, kui me rada enam ei näe.

Jõudsime õnnelikult oma rohelise konna (pisike Chevrolet Sparke, mille me viimasteks päevadeks rentisime) juurde tagasi. Natuke vässud aga vägagi rahul hoolimata ilmast. Või äkki just ilm selle tripi väga eriliseks tegigi?

Algul oli plaan peale matka minna Blue Lagoon-i suplema aga kuna olime suht märjad ning mustad, siis otsustasime selle edasi lükata. Ehk on siis ka pisut parem ilm? Lootus on lollide lohutus ;)

 

7. juuli 2013

Reykjavik. Tuterdame linnas ringi. Minul olid mõned kindlad kohad, mis ma ära näha tahtsin. Ja nimelt siis:

Sun Voyager on Jón Gunnar Árnason-i skulptuur, mis kujutab unistuste laeva või siis oodi päikesele. Skulptuur valmis 1990 aasta augustis Reykjaviki 200. aastapäevaks.

 

Harpa - ookeaniäärne kontserti ja konverentsikeskus

Harpa seestpoolt vaadatuna

 

Hallgrimskirkja on oma nime saanud Islandi ühe kuulsaima poeedi Hallgrímur Pétursson-I järgi. See on 74,5 meetri kõrgune, kusjuures liftiga on võimalik sõita üles, kust avaneb võrratu vaade kogu Reykjavikile. Eriti meeldisid mulle tornikella tagused klaasmaalingud - väljastpoolt kell ja seest kaunis kunst.

 

 

Tee peale jäid nii mõneki toredad skulptuurid, nagu näiteks see

Ilm oli üle pika aja päris OK. Reykjavik ise on päris armas. Selline paistab ta Hallgrimskirkja tornist vaadatuna.

Hmmm. Maailmas pole just palju pealinnu, mida saaks iseloomustada sõnaga armas. Üldjuhul on ju riikide pealinnad elust pulbitsevad, rahva- ning mürarohked täis pilvelõhkujaid, autosid ja ummikuid. Kuid Reykjavik on mõnus, rahulik ning armas.
Peale linnaskäiku molutame niisama. Arno tegeleb reisivideote kokkukeevitamisega, mis saavad ka siia blogisse mingil ajal üles riputatud.

8. juuli 2013

Reisi viimane päev. Tuuritame veel kord linnas ringi ning ostame kaasa mõned meened. Seejärel läheme Blue Lagooni. Enne sisenemist küsisin Arnolt, et ei tea, kas siin mõnda eestlast ka õnnestub kohata. Vastuse saame koheselt ja seda sulaselges eesti keeles, et jah nii umbes 180 eestlast :D
Ja nii ongi – kolm bussitäit mööda Islandi tuuritavat eestlast on meiega üheaegselt saabunud Blue Lagooni.

Myvatni kuumavee bassein meeldis mulle rohkem, sest seal polnud nii palju külastajaid. Samas oli Blue Lagoonis võimalus end miski valge mineraale sisaldava mudaga kokku möksida või tellida hoopis lõõgastav massaaž ajal, mil sa hulbid basseini soolases vees. Samuti oli võimalus drinke tellida jms. Arno nautis täiega Blue Lagooni lisamõnusid – nimelt oli seal mitmetele aurusunadele lisaks ka üks suht korralik Soome saun, kuhu pikemaks ajaks jäid istuma vaid eestlased. Teised astusid sisse, ütlesid „Oh My God“ ja tormasid välja :)

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et soe ja mõnus ning hästi organiseeritud koht, kuid tiba kallis

Viimasel õhtul otsustasime end hellitada restoranikülaskäiguga. Netikommentaaridele tuginedes vahetasime viimasel minutil esialgu planeeritud restorani Perlan-i välja Fiskfélagið-i (FishCompany) vastu. Perlan oleks meie jaoks olnud ehk liiga udupeen. Me ei pidanud oma valikus pettuma.

Atmosfäär oli väga õdus ja pisut pubilik

Isutekitajaks toodi saia kolme erineva võidega, milledest üks oli ürtidega skyr. Skyr on Islandi rahvusroog. Midagi jogurti ja kohupiima vahepealset. Selline mõnusalt paks aga mitte rammus. Ka ampsuke lõhecarpacciot apelsiniga maitses võrratult hästi.

Islandil tuleb süüa kala. Nii ka meie. Mina valisin oma roa selle järgi, et seal olid lisandiks praetud kammkarbid, mida olin tahtnud ammu proovida. Restorani kodulehelt leidsin prae täisnimetuse ja sõnaraamatu abil siin see on: homaariga täidetud mägihõrna rullid praetud kammkarpide, suitsutatud õuna, kaalika spagettide, kartuli-naeri vahu ning õunakastmega.

Arno tellis omale aeglaselt küpsetatud soolaturska vaniljekastmes koos pastinaagi pasta, kartulikoogi ning friteeritud pehmekoorelise krabiga. Ning kõik see puistati meie nähes üle külmast aurava valge šokolaadi puruga.

Magustoidud olid sama keerulised. Mina tellisin kookose panna cottat šokolaadikoogi ja laimikastmega, millele veel omakorda oli lisatud mangopüreed ja wasabi vinegrette. Arno tellis tugevat valge šokolaadi kreemi tumeda šokolaadi katte, kuuma karamelli, keeksi ja maasika-šampanja sorbetiga.

Foto pärineb FishCompany koduleheküljelt

 

Toidud maitsesid sama uhkelt nagu kõlavadki. Samuti meeldisid meile nii restorani õhkkond kui ka teenindus. Soovitame!

Hotelli tagasi jalutasime mööda peatänavat ja saime veel pisut nautida Reykjaviki kesklinna mõnusat õhkkonda, et juba viie tunni pärast ärgata ning alustada tagasiteed koju.

Uute reisideni!!!

 

 

 

 

3.-5. juuli

3. juuli 2013

No nii, no nii, no nii! Mis meiega siin Islandil siis vahepeal juhtunud on?

Juhtunud on nimelt see, et kogemata kombel oskasime oma reisi ilusaimale ilmale planeerida Vatnajökulli liustikumatka. Kuna matk pidi algama varahommikul, siis sõitsime kohale juba õhtul. 

Lisan siia mõned kaunid vaated meie teekonnast.

Ilm oli nii armulik meie vastu, et kannatas isegi väljas grillida. Grillliha ostsime ära kohe saabudes oma esimesel poeskäigul – ikkagi ju puhkus! Seniajani seisis see paraku külma ja vihma tõttu külmkapis. No ja täna siis saabus see õnnis päev, mil mina olin õhtusöögitoimkonnast vabastatud...peaaegu. Kuna lisaks lihale grillisime ka peekoni sisse keeratud šampinjone sinihallitusjuustuga (Rebekalt õpitud retsept), siis minu asi oli need nö. ette valmistada.  Ja nagu ekstra selleks ilusaks õhtuks leidus kapis ka üks eriliselt hää vein J

Matkapäeva hommikul pakkisime end soojalt ja mitmekihiliselt sisse. Seljakotti toppisime lisaks veele ja päikeseprillidele ka vihmakeebid, mida meil sel korral õnneks vaja ei läinud.

Matka alguspunkti viidi meid vanade kollaste USA koolibussidega. Meie grupp oli 8 liikmeline, kus lisaks meile olid 2 noort hollandlast, 2 tõmmut meest Kaliforniast ning üks paar San Franciscost. Meie grupp oli tore – eriti heaks kujunes läbisaamine hollandlastega. Meie grupijuht oli Danni (i-ga) – üks vahva umbes kolmekümnene Islandi kutt. Tema lugudejutustamise oskus oli kadestamisväärne.  Oh ja tema aktsent :)  Juba Arti ja Repsuga Horvaatias raftingul käies leidsime, et üks hea giid võib toreda ettevõtmise muuta veelgi erilisemaks. Nii ka sel korral. Vedas meil!

Kuigi turnisime päris kõrgele ei väsitanud see kuigivõrd, sest iga veidikese aja takka oli meil storytime. Danni juttudest selgus ka näiteks, et vahel jäävad inimesed seal sootuks teadmata kadunuks...isegi kogemustega matkajad ning aastakümneid hiljem saab Vatnajökulli liustiku külastuskeskus korraldada näituse liustiku poolt välja antud kadunuks jäänud inimeste matkatarvetest (telk, päevik, magamistarbed jms. varustus). Kõhe!

Minu kiivrist paremale poole jääb grupp inimesi. Mitte segi ajada nelja minu grupi vanderselliga. Nii saate ehk kõrgusest paremini aru. 

Pärast 4-tunnist liustikumatka sõidutati meid pooletunnise teekonna kaugusel asuva Jökulsárlón-i liustikujärve äärde, mis on liustikukeelelt lahtimurdunud väiksemaid jäämägesid täis. Meid viidi amfiibpaadiga veele, kus saime imetleda lisaks jäämägedele ka vilgast elu nende ümber - pardiperekonda ja muid linde ning lisaks neile ka hülgeid. Selgus, et paar nädalat varem selliseid paadiretki ei korraldatud, kuna lahti oli murdunud üüratu kamakas, mis väiksemateks tükkideks pudisenuna ummistas kogu järvekese.

Õhtuks olime väsinud aga õnnelikud. Saime ju lõpuks ära käia liustikul – kogemus, mis Uus-Meremaal halva lennuilma tõttu saamata jäi.

Ööbima läksime armsasse ookeaniäärsesse külakesse, mille kämpinguplats oli paksult puhkajaid täis. Käisime veel vaatamas ka kummalisi veekaljusid ning oligi käes tudumise aeg.  

Aga siis tuli maru. Kartsin, et puhub bussi kummuli. Elekter kadus samuti – õnneks saime oma küttesüsteemi gaasi peale ümber lülitada. Torm möllas öö läbi ning hommikuks olin ma suht vässu, sest kuidas Sa ikka magad, kui jänes on püksis.

4. juuli 2013

Ilmadega meil seekord pole ikka kohe sugugi vedanud. Sajab ja sajab lõpmata...

Kui jõuame Hvitá jõe kanjonisse, et seal asuvat Gullfossi juga imetleda, siis on paduvihmast järel vaid seenevihm. Kuna siinkandis on ka temperatuur kõrgem (suisa 13 kraadi), siis olid kohe kohal ka pisikesed tüütud kärbsed. Olin nende kohta enne reisi lugenud õudusjutte, kuid seniajani olime sellest nuhtlusest pääsenud. Nad ei hammusta aga tükivad suhu, ninna ja silma.

Gullfoss-i juga on imekaunis ja tasus kindlasti ka kehva ilmaga külastamist. Võime üksnes unistada, millised vikerkaared oleks neist veepiisakestest tekkinud päikeselise ilmaga.

Geysir-i juurde jõudes on sadu lakanud, kuigi kogu taevas on endiselt vesihall. Geysir, nagu nimestki järeldada võib, on geiser. Geysir purskab kuni 70 meetri kõrgusele peaaegu keevat vett. Pursked on ebaregulaarsed ning erineva kõrgusega. Vahel on paar väiksemat purset järjestikku ning seejärel mõni üksik võimas sahmakas.  Ööbima sättisime end peaaegu geisri kõrvale (bussiaknast oli see ilmaime endiselt näha) ning käisime seda veel kord ka õhtul hilja vaatamas.

 

 

 Tõeline fotograaf teeb pilti isegi siis, kui geiser teda ründab - millegipärast purskas ta ühel korral jummalast viltu. Mina sain kaugemalt hea vaatepildi osaliseks ja Arno sai märjaks :)

Geisri pursetest saime häid videokaadreid aga neid ma hetkel siit mobiilse netiga üles laadima ei hakka. Ehk kunagi siis, kui Eestisse tagasi jõuame, lisan ka videofailid.

Öö möödus rahulikult. Kämpingus kohtasime ka eestlastest matkaselle.

 

5. juuli 2013

Üllatus-üllatus! Sajab. Ja mitte vähe! Vesihall taevas on muutunud tinahalliks. Olime kavalad ja planeerisime tänase halva ilma tõttu kolmetunnise tripi Thrihnukagigur-i vulkaani laavakambritesse. Matk sinna ca tunnike, seejärel tunnike vulkaani sees ja siis tund aega vulkaaniotsast alla ronimist.

Ilm ja tuju muutuvad järjest sandimaks. Tuju ei tee ka paremaks teadmine, et Eestis on suur suvi ja sooja ca 30 kraadi. Lagedatel teelõikudel on küljetuul tugevalt tuntav – meie matkabussi kuut on nagu suur puri. Ega me väga ei imestanudki, kui saime telefonikõne, et seoses halbade ilmaoludega jäetakse matk ära. Pakuti võimalust, kas raha tagasi või homme uuele katsele. Me oleme optimistid ja üritame homme uuesti.

Ilm läks järgneva kolme-nelja tunni jooksul muudkui halvemaks kuid torm lakkas poole kümne paiku õhtul. Hetkel on väljas kena päikeseline ilm ja hoiame homseks pöidlaid. Hoidke Teie ka!

Islandi reisi 4 - 6 päev

29. juuni 2013

Üllatused ei lõpe hoolimata sellest, et tänane päev möödus meil peaasjalikult ratastel.

Hommik algas nagu ikka väikese kohvi ja võikudega ning seejärel panime ajama Isàfjörđuri. See on pisut suurem linnake, mis meie teekonnale jääb. Plaanisime seal oma toidu- ja joogivarusid täiendada ning autot tankida. Alkoholipoolitika on Islandil selline, et toidupoodides kangemat kraami, kui 2,25 promilli ei müüda. Kui kangemat kraami tahad, siis pead leidma üles ühe 49-st Islandil )neist 13 Reykjavikis) asuvast riiklikust alkoholi poest. Mõned neist poodidest on lahti vaid tääpäevadel paar tunnikest. Isa Fjodoris (nii kutsus Arno Isàfjörđuri) suleti see kauplus täna kell kaks päeval. Napikas oli :P Arno polnud Islandi õlle maitsega rahul ja soovis proovida miskit muud. Arno oli rõõmus, kui leidis teiste õllepurkide vahelt vastu „naeratamas“ Saku originaali purgid J

Teekond kulges fjordide kaldaid mööda ning vahel ka üle ja läbi mägede. Taustaks kosed ja kose nime mitteväärivad joad. Üks kuuekilomeetrine tunnel oli näiteks üherealine kuid kahesuunaline. Möödasõidu võimaldamiseks olid nn. taskud.

Ikka need armsad valged punase katusega kirikud. Blogilugejate tüütamiseks ma riputan üles vaid mõned nende hulgast.

Arhailine majake ca 500 m. merepinnast

Lambaid on siin vähem, kui Uus-Meremaal aga see-eest on nad julgemad või siis armastavad perekonniti poseerida. Sellele pildile sattus üks multikultuurne lambapere.

Hobuseid on siin palju. Ratsamatku pakutakse pea igas asustatud punktis.

Meie sihtpunktiks oli Hvammstangi kämpinguplats. Meie hämminguks oli see paksult telke ja kämpereid ja matkabusse täis. Arusaamatus kestis seni, kuni avasime oma matkabussi uksed – kell näitas pool kaheksa õhtul ja termomeeter näitas 22 kraadi. Mingi mägedest tingitud klimaatiline ime. Arno on seda lennunduses isegi õppinud – nimetatakse fööniks (mägedest laskuv õhk soojeneb).

30. juuni 2013

Suund Myvatni peale.  

Myvatn on tuntud oma ebamaiste maastike poolest – mudaaugud, laavavaäljad, kuumaveeallikad, tegevvulkaan jms. Lisaks sellele on see piirkond ka seismiliselt aktiivne – pea iga päev toimub siin mõni väiksem maavärin, mida inimesed enamjaolt ei tunneta. Nii ka eile ja täna.

Teel Myvatnisse peatusime Godafossi joa juures. Nagu nimestki järeldada võite on tegemist jumalate joaga – oli ilus küll hoolimata halvast ilmast. Et paremaid vaateid nautida ning ilusamaid fotosid saada oli vaja omajagu turnida – minu elegantne takistusraja ületus päädis paari islandlase aplausiga.

Päeva lõpuks jõudsime Myvatni ning otsustasime juba samal õhtul paar põnevat kohta üle vaadata. Üheks neist oli Dimmuborgir. Dimmu tähendab islandi keeles tumedat ning borgir kindlust. Tegemist on suurel maa-alal paiknevate vulkaaniliste koobaste ja ebatavaliste laavakivi moodustistega. Võtsime seal ette kõige raskema matka, mis pidi kestma kaks tundi aga kestis ühe ja oli kerge.  Tõsi küll pisut turnima siiski pidi.

Laavakivi moodustiste vahel turnides kirjeldas Arno seda maastikku nii - justkui keegi oleks vana-aasta ööl väriseva käega tina valanud. Ainult, et mõõtmed on tohutult suremad.

Peale Dimmuborgiriga tutvumist sõitsime mõni kilomeeter eemal asuvat Hverfjalli vulkaanikraatrit vaatama (purskas ca 2500 aastat tagasi). Olime seal suisa ainukesed (mis ilma arvestades polnud just ime). Turnisime tippu, kust avanes ümbrusele päris kaunis vaade. Häid fotosid ei saanud, kuna vihma sadas vahet pidamata.

Päeva võib kokku võtta nii, et nägime mõnd puud ja üht eestlast. Just nii - kämpingu retseptsioonis töötas eestlanna. Õhtul näitas termomeeter 2 kraadi sooja ja meil oli tegemist, et bussile ja enestele sooja sisse saada. Telkivatest matkasellidest oli suisa raske aru saada. Arno lülitas bussi kütte gaasi peale ümber ning nii saime me lõpuks sooja – uni oli magus J

01.juuni 2013

Ilm on endiselt pilves ja auto termomeeter teatas, et temperatuur on liiga madal st. vähem, kui kolm kraadi. 

Õnnelikud me sellise asjade käigu üle loomulikult pole aga püüame end mitte häirida lasta. Õnneks on meil mitmeid kihte riideid ja vihmakeebid. Samuti soetasime omale poest ilusad mütsid, soojad kindad ja sokid J

Tänane päevaplaan nägi ette Hveriri geotermilised väljad, kus nagu selgus, kõik podises ja kees...ning haises, mis kole.  

Käisime veel vaatamas Krafla vulkaani ja Viti järvekest. 

Pärast seda läksime kuumaveebasseini suplema. Viimane oili päris põnev kogemus – vesi oli sini-sinine ja libe. Vee temperatuur kõikus, kuid ulatus kohati kindlasti üle 40 kraadi. Tore, et sattusime basseini enne lõunat, sest vahetult pärast meie suplust saabus kolm bussitäit vanu saksa turiste.

Teel ööbimiskohta jäi enam-vähem tee peale Euroopa suurima veehulgaga juga Detifoss. Pisike matk sinna kestis paarkümmend minutit. Vaade oli võimas, kuid päikeselise ning sooja ilmaga oleks seda kordades rohkem nautinud. Nüüd vaatasime, et kiiresti bussi tagasi saaksime.

Õhtuks jõudsime Islandi idarannikule ning valisime välja kauni ööbimispaiga - Igast bussiaknast avaneb võrratu vaade. 

Sõime kõhud täis ja oleme häpid. 

Täna, kui blogi üles riputan on juba 02. juuli ja meie rõõmuks on näha pisut päikest ja ilm ei ole enam nii kõlm - mingi kümmekond kraadi tuleb ikka ära :) See on täiega rõõmustav uudis, sest homseks on meil bronnitud liustikumatk.

Kirjutamiseni ja lugemiseni :)