Saturday, August 18, 2012

Kulinaarsed elamused

Kuna käisin varem välja lubaduse, et kulinaarsetest elamustest tuleb eraldi postitus, siis pole miskit parata - lubadused on täitmiseks.

Horvaatia toitlustuskohtade ja restoranide tase on hea. Palju pakutakse loomulikult mereande. Mina tegin selle reisi jooksul tutvust nii kalmaaride kui ka kaheksajalaga (salati vormis).


Sardiinid
Grillitud kala enne...
 ... ja pärast :)

Kalast valmistatud suupistet (filotaignas) pakuti tellitud kokteili kõrvale ka meie kõigi lemmikkohas Lolas.

Vis-i saare restoranis Golub pakuti meile eelroana samuti kala. Pildil oleval vaagnal olid nii soolatud kui ka veiniäädikas marineeritud sardiinid, krevetid, oliivid, marineeritud vetikad ja juustuvalik.


Itaalia lähedus annab tunda ka köögis - pizza ja mitmesugused pastaroad on väga levinud.



Looma- ja lambaliha leiab menüüst oluliselt sagedamini kui Eestis. Ka kuulus Horvaatia rahvussöök peka on liharoog. Meie poolt tellitud peka sisaldas nii sea-, looma- kui ka lambaliha. Sellest roast ning selle tegemise eripärast ja keerukusest on kusagil eespoololevas postituses juba juttu - keda huvitab, see otsib üles.




Üldjuhul tuli igal pool liharoa kõrvale ise lisand tellida. Erandiks oli Trogir, kus loomaliharoa kõrvale oli koka poolt lisandina ette nähtud gnocchid ehk kartuliklimbid (järjekordne Itaalia mõjutus).







Aga vahel juhtus ka, et tegime süüa jahi pardal. Magustoiduks loomulikult kohalikud puuviljad.



Kui ma juba magustoitudeni jõudsin, siis nii selle postituse kui ka kogu blogi lõpetuseks mõned hõrgutised Lolast:




13 päev - Plitvice

Kuna mina ja Arno olime aasta varem Plitvice järvede rahvuspargis käinud, siis soovitasime ka Artile ja Rebekale seda imeliselt kaunist kohta külastada.

1979. aastal lisati see üks Euroopa ilusaimaid rahvusparke UNESCO maailmapärandi nimestikku. Plitvice pärliteks on kuusteist eri tasapinnal paiknevat järve, mis on ühendatud koskede ja veekaskaadidega, luues muinasjutulise õhkkonna.

Rahvuspark on mägine ja seal on mõnus matkata. Üllatuseks oli see, et mäestik võib nii suurel määral takistada soojade õhumasside liikumist rannikult sisemaale. Kui Aadria mere rannikul Zadaris oli ilm vägagi soe (ligikaudu 35°C), siis mägede vahel asuvas Plitvice rahvuspargis näitas termomeeter veidi üle kahekümne kraadi ehk siis samapalju, kui Eestis. Plitvice ainukeseks miinuseks võib pidada ülerahvastatust.

Kuna pikk jutt on s*** jutt ja kuna 1 pilt räägib rohkem, kui 1000 sõna, siis nii olgugi.













PS! Meie Arnoga sel päeval lihtsalt lebotasime. Üheks põhjuseks ka see, et ma suutsin eilse tormiga sõidu ajal paadi ninas päevitades tukkuma jääda ja olen kergelt ära põlenud.

Wednesday, August 8, 2012

11. päev


11. päev

Pingelangus – asenduspaat on kohal. Zadarist asenduspaadiga kohale seilanud targemad mehed proovisid veel kord parandada meie mootorjahti aga see ei õnnestunud. Saatsime juba eile õhtul rendifirmasse e-maili, et me keeldume uut paati vastu võtmast enne, kui me ei ole saanud kirjalikku kinnitust selle kohta, et meile kompenseeritakse kaotsi läinud kolm päeva. Hommikuks vastust veel ei olnud. Rendifirma esindaja Dario pakkus telefonitsi kõiki muid variante – a la sõitke nädal kauem või tulge misiganes ajal uuesti tasuta sõitma. Pika ootamise ja nõudlike telefonikõnede tulemusel saime siiski ebamäärase kirjaliku vastuse. Kaotsi läks veel pool päeva aga pole hullu – peale asjade ümberkolimist jätkasime oma reisi.
Uus paat pole mitmeski mõttes nii hea, kui meie endine – pole flybridge ehk siis lahtist tekki ja pole ka tagumist põtkurit, mida sildumistel hädasti vaja läheks. See eest on meil nüüd kaasaegsem sisustus ja grill J

Asenduspaat nimega Magnum näeb seestpoolt välja nii:








Suund tagasi Hvari peale.

Sõidu ajal selgus veel üks selle mootorjahi nö. puue - isegi nii pikk mees nagu Arti ei näe kaptenitoolil istudes korralikult välja ja nii ta peabki kogu sõidu aja püsti seisma. Kuna ka paadi GPS on kalibreerimata ja plotter korralikult ei tööta, siis peab ta kohati ronima isegi tooli otsa, et paremini toimuvat näha. 


Rebeka aitas Artil meie ipad-i merekaartil näpuga järge ajada.


Uue paadiga harjumine võtab pisut aega ja suht keeruline on ilma tagumise trasterita (põtkur) silduda või tankida. Nagu ütles meie juht ja õpetaja Andres: "Peamine on säilitada rahu ja külma närvi."
Hvaril pidimegi tankima ja kui jahti veel ei tunneta nii hästi, siis on sellisesse laevast pisut pikemasse boksi suht raske külg ees sisse saada. Hakkama saime – küll alles kolmandal katsel aga siiski. Rõõmustasime, et järjekorda polnud, sest muidu oleks vist peale iga luhtunud sildumiskatset uuesti saba lõppu minema ja tankimine tuhandete liitrite kaupa võtab pisut aega.
Peale tankimist olime pisut murelikud, kuidas Stari Gradis ahter ees kahe paadi vahele sildumisega hakkama saame aga ei läinudki kõige hullemini. Peale sildumist lubasime omale ühed korralikud rummikoksid J
Väsinud kapten lubas omale mõned minutid magusat und.


Ajal, kui kapten silma looja lasi oli Arnol võimalik pisut tööd teha.



Kuna kõhud olid tühjad, siis läksime sööma. Valik langes seekord restoranile, kus oli suur telekas seinal. Elasime Kanteri heidetele aplodeerides kaasa (mis pälvis iseenesestki mõista teiste külastajate tähelepanu) ja hurraaa - medal tuligi!!!

Meeleolu on ülev ja Stari Grad kena. Stari Grad on üks vanemaid linnu Euroopas. Linnakeses elab kokku 1906 ning selle lähiümbruses lisaks ca 900 elaniku. Meeldiv üllatus, et see pisike kuurortlinn pole väga ülerahvastatud kuigi turistid suure tõenäosusega mitme- ja mitmekordistavad  rahvaarvu.  Jalutasime mööda õhtust vanalinna sattudes vahel mõnda kirikusse ja vahel lihtsalt mõnele kaunile väljakule või tänavale.











Täiesti ootamatult sattusime kunsinäitusele. Mööda kitsast vanalinnatänavat lonkides nägime üht kunstnikku töötamas. Töötoa kõrvalruumides oli üles pandud tema tööde näitus. Meile kõigile meeldisid need ehted ja kujud, mis seal eksponeeritud olid. Fotografeerimine oli seal keelatud ja keeruline oleks olnud neid kunstiteoseid kirjeldada, mis olid tehtud juurest, okstest, kalaluudest, hammastest, nahast, oinasarvedest ja jumal teab millest veel aga õnneks jäi mul meelde selle kunstniku nimi. Ja õnneks on meil internet. Kuigi tegelikkuses olid need kujud kihvtimad, siis mingi aimduse ikka saate http://fantazam.com/exhibition.html