2. päev

Teise päeva hommikusöögi ajal panime paika esmased plaanid – õppida nii sildumist koos otste viskamisega kui ka poi otsa jäämist ning ankurdamist. Ühtlasi peame selgeks saama mõningad olulisemad sõlmed. Kõige selle kõrval aga on oluline ka puhata ning nautida Horvaatia kaunist loodust. Dugi Otoki saar ja Sali sadam saigi nö.  esmaseks õppebaasiks.

Kui palav hakkab (ja hakkab sageli) või kui satume imeliselt kaunisse kohta, kus vesi on türkiissinine, siis ujume ja snorgeldame. Arti ja Toomas leidsid ranna äärest mingid elukad ja neil tekkis kindel plaan mõni neist kinni püüda ja paadi peal lahti kangutada, et näha, mis seal sees on. Mõeldud, tehtud. karbi sees oli mingi limukas, kes oli lõksu püüdnud õnnetu krabi, kelle me siis päästsime J

Arti lustib sajaga ja proovis loomulikult järgi ka veesuusad

Järgmise pausi ajal järjekordses hingematvalt ilusas paigas, kus veis uskumatult selge oli ja põhi paistab hoolimata sellest, et sügavust on kümneid meetreid, tekkis Andresel kalaisu. Kuna meil püügiriistu kaasas polnud, siis tuli mingi muu nipp välja mõelda. Kilekott, kus sees oli sai tundus püünise moodi olevat küll J Tõde on aga see, et piisava pingutuse korral oleks see tal ilmselt isegi õnnestunud, sest kalu ta ümber oli tõesti palju.

Horvaatia käänuline rannik on täis pikitud tuhandeid omanäolisi saarekesi. Oma teise päeva veetsime me Kornati Rahvuspargis, mis koosneb 130 saarest, laiust ning rifist ja on suurim saarestik kogu Vahemeres. Enamik saari on asustamata.

Öö veetsime ankru otsas võrratult kaunis lahesopis. Peale õhtusööki lasime nagu meremeestele kohane ka rummil hea maitsta. Arti ja Rebeka otsustasid kogenud kipperite eeskujul veeta öö väljas.