Aotearoa

Meie imeline aastavahetuse reis Uus-Meremaale on läbi. Üks temaatilise taustalauluga video kah :)
http://youtu.be/jRzMZ0-BMks

Tuli meelde, et blogisse jäi lisamata mitmeid toredaid pilte kohtadest, kus sihilikult  käisime või kuhu poolkogemata sattusime. Kuna ma ainult pilte ka ei taha siia üles panna, siis mõtlesingi, et panen kirja mõned faktid Uus-Meremaa kohta ning mõned meie subjektiivsed arvamused sellest riigist ja rahvast.

Uus-Meremaa  nimi maoori keeles on  "Aotearoa"  ehk Pika Valge Pilve Maa.

Uus Meremaa on pisut suurem, kui Suur Britannia ning koosneb peamiselt kahest suurest saarest Lõunasaarest ja Põhjasaarest. Neist esimene on palju mägisem,  päikeselisem kuid oluliselt väiksema rahvaarvuga. Põhjasaart aga kutsutakse Uus-Meremaa geotermiliste imede saareks, mida ilmestavad vulkaanid, geisrid, kraaterjärved, pidevalt maapõuest väljuv kuum  aur jm. Siia jääb ühtlasi ka riigi suurim linn Auckland ja maooride tähtsamad asualad. Uus Meremaa on geograafiliselt Eestist kõige kaugeim riik ning Wellington on maailma kõige lõunapoolseim pealinn.

Inimesi kokku ca 4,4 miljonit. Lammaste täpset arvu ei suutnud tuvastada aga neid on kindlasti üle kümne ühe elaniku kohta. Praegugi on meie silmapiiril sadu lambaid. Veiseid on saarel samuti kordi rohkem, kui elanikke. Liha ja piimatooted on riigi üks peamisi ekspordiartikleid.

Ligi neljandik Uus Meremaast on kaetud metsaga ning suur osa sellest on võetud kaitse alla. Väga levinud on puusõnajalg ehk maoori keeles mamaku ning selle kõrgus võib küündida 25 meetrini. 

Uus Meremaa on seismiliselt aktiivne ning siin toimub mitmeid maavärinaid päevas. Enamus neist on nõrgad, mida inimesed ei tunne. Kuid ilmselt suuresti tänu sellele on ehitised siin valdavalt ühekordsed. Meie kodu sobib hästi Uus Meremaa tüüpi maja stiilinäiteks.

Inimesed siin on välimuselt väga eestlaste sarnased v.a. maoorid. Maoorideks peavad end kunagi saart asustanud polüneeslaste järeltulijad.  

Enamus kohanimesid on maoorikeelsed – me käisime kohtades nagu Rotorua, Kaikoura, Tongariro, Wanganui, Taupo. Nägime ka tänavat nimega Karu.
Ka maailma pikim kohanimi, mis siiani on kasutusel asub Uus Meremaal ja kõlab nii (proovige hääldada):

Taumatawhakatangihangakoauauotamateaturipukakapikimaungahoronukupokaiwenuakitanatahu

Kohalikud on väga sõbralikud, avalad, naeratavad ja abivalmid. Iga vastutulev kohalik käitub sinuga nii, nagu oleks ta su naabrimees või tuttav. Sa ei jõuagi veel ära eksida kui juba Sult küsitakse, et ehk Sa vajad abi. Elurütm on siin kuidagi mõnus ja rahulik – ei mingit tõmblemist.

Või nagu Arno uuel T-särgil kirjas on - "No work, no traffic, no stress, no problem - New Zealand"

Hüljest on lihtsam pildistada kui lammast. Hülged on julged ja uudishimulikud ning mõni neist armastab poseerida samal ajal kui lambad panevad kohe plagama või keeravad lihtsalt selja.

Eestit teati ja tunti. Mitmed teadsid Eestit kui internetiseeritud ning suure wifi levikuga riiki.  

See on koht, kus poleks paha elada või kuhu võiks vabalt tagasi puhkama tulla :) 

Ja nüüd siis fotod:

Waitomo koobaste lähedal ööbides oli meie toa seinal kena pilt Marokopa joast. Läksime sõitma ja tsisime selle üles. Me ei uskunud, et see sellisel kuival ajal nii võimas võiks olla.

Selle pildi saamiseks pidi Arno omajagu turnima ;)

Marokopa osutus Tasmani mereäärseks külakeseks, mille süsimusta liivaga rannal nägime vaid mõnda kohalikku. Kui laine liivast üle käis, siis muutus liiv märja asfaldi sarnaseks. Pole kunagi elus midagi sellist näinud!

Meie rendiauto, mis elas vapralt koos minuga üle tagasisõidu Marokopalt Te Kuitisse. 50 km ja 2 h. Sõidutee asemel peaks seda nimetama matkarajaks. Arno arvates oli aga tegemist maheda suveõhtuse kulgemisega, sest põnevaks ei läinud kuna vastu ei tulnud ju ühtki autot. Mis siis veel oleks saanud? Vahepeal, kui ma hingata ja iitsatada julgesin, siis lubasin, et ei istu enam kunagi Arnoga ühte autosse.

Waiheke saar on tuntud oma viinamarjaistanduste poolest.

Käisime ühel päeval matkates Waiheke saart avastamas ja sattusime Hooks-i lahe ääres olevasse imeilusasse kuid kahjuks privaatranda. Kuna oli nii palav ja keegi väga ei näinud ega pahandanud, siis ronisime üle aia randa ujuma.

Tagasiteel märkas Arno kivile pähemaalitud nägu ;

Tegelikult on Arnol ujukad ikka ka jalas. Ausõna ;)

Roadtripi lõpp ning saabumine Waihekele

Pole ammu saanud mahti blogi sissekandeid uuendada.

Meie reis on iseenesest juba lõpusirgele jõudnud kuid kirjutamata on veel mõned sündmused, jagamata kaunid kohad ja võrratu seiklus Waitomo koobastes.

Kui me Tongarirolt lahkusime saime ilusa vaatepildi osaliseks. Meile siiralt tundus, et vulkaan, mille juurde me  alles eile olime matkanud on purskama hakanud. Nagu uudistest selgus tundus nii ka paljudele kohalikele. Kuid tegelikult oli asi lihtsalt imeliselt ilusas ja pilvitus ilmas. Nimelt on vulkaani tipp üldjuhul alati pilve sees ja seepärast polegi näha, kuidas ta kogu see aeg tossab. Vaatepilt, mis meile avanes, oli selline:

Selleks, et jõuda meie reisi järgmisse olulisse punkti Waitomo koobasteni pidime läbima ca 400 km. Et seda sõitu veelgi huvitavamaks teha, siis otsustasime peatuda paaris kohas Rotorua lähistel. Nimelt on see piirkond ilmakuulus geotermiliste maastike ning geisrite poolest. 

Tegimegi läbi ca kahetunnise matka kuradi keemialaboris, kus järved olid ebareaalset värvi, maapind kees, muda podises ning kõik ümberringi suitses ja haises. Kuna Tongariro matk oli alles jalgades (vähemalt minul), siis ma seda matka eriti ei nautinud. Põhjuseks võis olla ka räige mädamunahais, mis neid kauneid vaatepilte paratamatult saatis. Mõned ilusad klõpsud saime sealt sellegipoolest:

Järgmine peatuspaik oli aga Te Puia ehk koht, kus saime nautida Pohutu geisri purset ning maooride kultuuri. Maoori kontserdi tegi vahvaks veel asjaolu, et laulvate meestega ajasime hetk enne kontserti paar sõna juttu teadmata, et nad on esinejad. Nägime lühikesel kontserdil lisaks maooride lauludele ja tantsudele ära ka nende kuulsa sõjatantsu haka. Ma pean siinjuures nentima, et Uus-Meremaale saabudes lennujaamas juhuslikult pealt nähtud haka jättis tänu oma ehedusele sootuks sügavama mulje. Aga iseenesest oli kontsert OK.
 

 

Video maoorikeskuse külastusest http://youtu.be/LTqul7650c8

Jõudnud Te Kuitisse oma järjekordsesse öömajja, tegime väikese tiiru kohalikus linnakeses, suurendasime oma toidutagavarasid ja vaatasime niisama ringi. Sättisime end varakult magama, kuna järgmisel hommikul ootas meid ees umbes 5 tunnine black water rafting Waitomo koobastes. Waitomo koopad on kümneid miljoneid aastaid vanad ning on kuulsad oma helkurmutukate (glow worm) poolest.

Kõige pealt pidime endile selga ajama märjad kalipsod ning spets. sokid, saapad ja pähe ehtsad kaevurikiivrid. Kuna kõige pealt ootas ees 37 meetrine abseiling ehk püstloodis koopasse laskumine, siis anti  meile maa peal õpetust, et kuidas ja mis. Algul ikka oli kõhe küll, et kas ma nüüd ikka päris ise laskungi ning kontrollin ise oma laskumist aga tegelikult polnud hullu midagi. Kohe, kui kitsam koht sai läbitud ning sain jalgadega koopa seina puutuda, muutus enesetunne paremaks. Adusin küll, et olen pisut krampis aga tõlgendasin seda teadlikult elevuse mitte ärevusena. Kergendustunne oli suur, kui jalad koopa põrandat puutusid. Arno tegi laskumise nii kiiresti ja šefilt läbi, et talt suisa küsiti, et kas ta on sellega enne tegelenud.

Edasi ootas meid ees zipline kottpimedas koopas kus pidavat olema ka lendrebaseid aga mina neid ei näinud ning seejärel hulljulge hüpe jääkülma(ok liialdasin pisut -  11 kraadisesse) vette....

... et nautida veoauto õhukummis hulpides helendavaid putukaid, kes kannatavad ehk välja võrdluse meie jaaniussidega. Selle vahega, et neid on seal tuhendeid. 

Kõik olid hiirvaiksed ning kuulda oli vaid veevulinat ja tilkumist ning vaikseid plärtsatusi, mida me ise põhjustasime. Vaatepilt oli hunnitu ja meenutas Eestimaa selget ja tähist augustiöö taevast. Meie kaheksaliikmeline grupp, kes koosnes meist kahest, kahest USA-s elavast rumeenlasest ja neljast prantslasest oli väga meeldiv. Kõik olid hästi sümpaatsed ja toredad.

Seejärel läbisime mingi osa koopavõrgustikku nö. matkates – kord roomates, kord põlvili või kaelani vees ning siis jälle käpuli. 

Kuid maiuspala ootas meid ees kõige lõpus! Ehk kui sa oled koopas, siis pead sa sealt ka kuidagi välja saama. Võimalusi oli kaks – kas sa lihtsalt kõnnid koopast välja (ehk ei midagi erilist) või sa kasutades vaid omaenese jõudu ja oskusi turnid üles kolmest väikesest koopakosest.

See oli päris ekstreemne, kuna mingit julgestust ei olnud aga samas ülimalt lahe, sest me saime sellega hakkama!!! :D

Waiheke saar

Oleme tegelikult juba paar päeva olnud meie reisi sihtpunktis Waiheke saarel Aucklandi lähedal, kus veedame oma reisi viimased 6 päeva. Siin on justkui maine paradiis. Broneeritud majake ületas kõik meie ootused. Maja on mäekünka otsas ning koosneb peaasjalikult maast laeni akendest või oleks õigem neid nimetada klaasitud lükandusteks. Vaade, mis neist avaneb, on lummav. Ruumid on maitsekalt sisustatud. Minimalistlikud, šikid kuid mugavad. Köögis on olemas kõik, mida isegi kõige nõudlikum kokk võiks tahta. Meil on suisa kaks tualettruumi. Ühes on lisaks muule nii pesumasin kui ka kuivati. Maja ümber on suur terass ja võrratu palmiaed. Mida sa hing veel oskad tahta!!! Esimesel siinoldud päeval ei läinud me kuhugi, lihtsalt puhkasime reisist ja nautisime endid, oma majakest ja suurepärast ilma.

 Juba nelja päeva pärast oleme tagasi kodus. Kui meist seni blogis miskit kuulda pole, siis kohtumiseni Eestimaa pinnal.

TIINA JA ARNO