Sunday, December 30, 2012

6-8 päev


Road Trip Franz Jozef-i liustikule.

Arno meisterdas mulle üllatuseks pika nokaga haruldase linukese kiivi :)


Et jõuda järgmiseks planeeritud üritusele peame sõitma Queenstownist edasi ca 370 km. Maantee, mida mööda me kulgesime kannab nime Alpine Scenic Route. Oli see vast sõit!!! Täitsa oma nime vääriline.  

Tee nägi auto GPS-i ekraanil  välja nagu vanaproua puperdava südame EKG pilt ja kogu see loodus kahel pool teed oli lihtsalt uskumatult ilus! Tervet teed ääristavad kohalikud alpimäed ning  nii kuni rannikuni välja. Mäekülgedelt alla kukkuvad kosed moodustavad oru põhja jõudes jõed. Jõgesid on nii palju, et neile ei anta nimesid vaid piirkonnanimi ja number. Jõgede kaldad on kolla-roosa-lilla-tumesiniseid lupiine paksult täis. Siin-seal märkab silm rohtu nosivaid lambakarju või hirvesid. Sõnadega on seda ilu raske kirjeldada. Kujutlege ette maailma kõige ilusamate vaadetega teed ja nüüd korrutage see kümnega ;)




Kohale jõudes ja nii mõnusa apartmendi eest leides olime rõõmsad. Vaade, mis maast laeni ulatuvatest akendest paistab, pole ka ju paha!


Siinkandis on ju praegu turismi kõrghooaeg. Lisaks välisturistidele on jõulude ja uue aasta vahelisel perioodil liikvel ka palju siseturiste. Selle vaba toa leidmine nõudis mult kõige rohkem vaeva, kuna liustikud (Franz Jozef-i ja Fox-i liustik) kuuluvad kindlasti Uus-Meremaa TOP3 vaatamisväärsuste hulka, kuid samas pole siin inimasustust ja seega ka öömaja pakkujaid peaaegu, et ollagi. Samas on siin helikoptereid rohkem, kui Eestis ilmselt kokku. Viivad ja toovad inimesi liustikelt tagasi ning narrivad sedasi Arnot oma õhtutõusmiste ja maandumistega. Just hetkel on kaht näha J

Käisime poes ja tegime täna nö. kodus süüa – värske kartul munakastme, peekoni ja salatiga ei kõla ju teps mitte halvasti.





Franz Jozef-i liustik

Juba eile õhtul hakkas tunduma, et meie tänane Franz Jozefi liustiku helihike, mis on tuletatud sõnadest helicopter+hiking (matkamine) ning mis pidi kestma 4 tundi, jääb kehvade ilmaolude tõttu ära. Nimelt ei lasta inimesi jalgsi liustiku servale, sest see kahjustab liustikku ja sealt on aja jooksul lahti murdunud tonnide viisi liustikujääd. Inimesed viiakse soovi korral  kopteriga üles, kus liustikujää on paksem ning peale matkamist jää peal ja jää all (liustikukoobastes) tuuakse jälle alla tagasi.

Meie halb aimdus osutus kahjuks tõeks - reis jäeti ära kuid raha saime loomulikult tagasi.  Kuna homseks lubatakse veelgi halvemat ilma ja kauemaks me siia jääda ei saa, siis otsustasime, et kuigi me ei saa matkata liustikul, saame me ometi jalgsi matkata liustikuni. Mõeldud, tehtud. Uus-Meremaa kliima kohta öeldakse, et neil pole mitte 4 aastaaega vaid neil on ilm st. hommikul võid linna peale minna kleidikesega kuid peale lõunal võib sadada näiteks lund. Seetõttu oleme me korralikult varustatud ning saame matka nautida ka vihmase ilma korral.





Teekonna alguses ja lõpus saatis meid päris korralik sadu, kuid just liustiku juurde jõudes selgines ilm ca pooleks tunniks ning me saime nautida päris kauneid vaateid.







Minu salasoovide kivihunnik ;)


Ja hüppamise stiilinäide! Kui juba 109 meetri kõrguselt oled alla karanud, siis nii madalalt pole ju abivahendeid vajagi


Reisi lõpul saime jälle vihma krae vahele aga pilve sees olevad mäed vajasid jäädvustamist



Õhtul käisime vihmametsas paiknevates kuumaveebasseinides sulistamas. Basseinid olid sellised sopilised ning igas erinev temperatuur alates 36 ning lõpetades 40 kraadiga.  Basseinide kohal olid suuri purjesid meenutavad varikatused. Mõnus oli soojas vees liguneda, kui samal ajal samas kohas tegelikult ju paduvihma sadas.


Pärast sõime restoranis (mis meenutas meie pubisid) nimega Alice May punases veinis hautatud hirveliha kartulipüreega. Hirvelihahautis meenutas väga minu tehtud põdralihahautist J


Põgenemine vihma eest

Meie kurvastuseks on lõunasaare lääneranniku ilm väga sompus ja paduvihmane kuid õnneks on Arnol omad helged hetked :P Tal tekkis kuri kahtlus, et teisel pool alpe võib ilm olla sootuks teine. Kontrollisime asja ja selgus, et nii ongi. Võtame suuna idarannikul paiknevasse Christchurchi linna. Sõit kulgeb jälle mööda kauniste vaadetega alpiteed iga uue käänaku taga ees ootamas mõni järjekordne kosk või mägijärv.  Peamine erinevus üleeilse sõiduga on see, et kogu aeg kallab vihma. Vahepeal ämbiga ja vahepeal nagu oavarrest. Ajapikku sigineb hinge kahtlus, et ilmateade on meile tillika teinud kuid meie õnneks kümmekond kilomeetrit enne rannikut hakkab ilm selginema ning sadu lakkab J

Öömaja leidmine ei tekita siin raskusi, kuid meil veab, sest satume väga maitseka ning hästi sisustatud apartmendi peale.



Pärast sissekolimist läheme linna peale ja Vaikse ookeani äärde randa uitama.



Linn tekitab meis vastakaid tundeid – kesklinna teed on korrast ära ja paljud majad maha jäetud või korrast ära. Mina hakkan kahtlustama, et siin on mingi tugev maavärin olnud. Pärast nn. koju tulles kontrollime netist asja üle ja selgub, et jah - siin väriseb maa praktiliselt iga päev (enamus värinatest jääb alla 3,5 magnituudi), kuid kaks aastat tagasi oli siin tugev 6,3 magnituudine maavärin, mille kese oli täpselt kesklinnas.

Homme võtame suuna Kaikoura peale, kus veedame ka oma aastavahetuse. Soovime teilegi tujuküllast aastavahetust ning palju toredaid elamusi ning seiklusi uueks algavaks aastaks!!!

Thursday, December 27, 2012

5 päev – Queenstown


Milline suurepärane päev!!!


Hommikul käisime hirvejahil. Nimelt märkasime juba esimesel siinoldud päeval, et Uus-Meremaal kasvatatakse lisaks lammastele ja veistele ka hirvesid. Täna siis läksime hommikuse aja täiteks neid fotokaga jahtima J




Veel üks suurepärane uudis -  saime oma pagasi kätte! Lennukompanii Jetstari asjaajamine lonkab küll mõlemat jalga aga see selleks. Ei taha nende peale vihastamisega närve rikkuda. Oleme lihtsalt rõõmsad, et oma asjad lõpuks ometi kätte saime.

Tänase päeva broneeritud üritus oli kahetunnine helikopteriga lend Milford Soundi ja liustike kohal. Enne äralendu Arno mainis muu jutu sees meie piloot Dan-ile, et ta saab ise ka peagi kopterijuhi load kätte ja meie rõõmuks vaevus Dan, kes nagu selgus on ühtlasi ka lennuinstruktor, oma ülemustelt luba küsma, et kas Arno ka võib lennata. Ja võiski J Dan pani kopterisse ka teise juhtimishoovastiku ning meie lend võiski alata.
Loomulikult tegi tõusud ja laskumised Dan ise, sest Queenstowni lennujaam on väga tiheda liiklusega aga õhus olles andis ta juhtimise Arnole üle. Laias laastus sõitis Arno vast neljandiku ajast või isegi rohkem. Ah jaa – Arno lendab Eestis Robinson 22 aga täna sai ta siis kätt proovida Robinson 44-ga.  Polnd paha päev ;)



Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada siinse looduse ilu. Siin on kõike – majesteetlikud mäed ning suured 50-60 km pikad kaunid järved nende vahel, Tasmani meri, mägijõed, kosed, liustikud ning hele-helesinised mägijärved. Lummav!!! Meie õnneks sattus täna jälle olema mitteuusmeremaalikult soe, selge ja päikeseline päev.











Ilusast soojast ilmast oli palju kasu, kui maandusime u. 1500 m kõrguse mäe otsas, kus Dan-i sõnul on tavaliselt väga tuuline ja külm.




 
 
Video lennu ajal tehtud klippidest ja fotodest (fotod võivad korduda) http://youtu.be/JEfo5Ztk2-c
 

Peale lendu käisime Queenstownis rippraudteega mäe otsas söömas...

...ja pärast seda  tutvusime linnupargis rahvuslind kiiviga. Selgituseks siis, et kiivisid on siin kolme sorti – põliselanikud, puuvili ja lind.
Kiivi on u. kanasuurune lennuvõimetu lind, keda veel paarsada aastat tagasi olla siin elanud miljoneid kuid nüüd on neid järel vaid ca 70 000. Kõige suuremad kiivide vaenlased on kassid ja koerad.




Kuna kiivide pildistamine linnupargis oli keelatud, siis viimase pildi tõmbasin netist ja see pärineb sealt: birdsguide.blogspot.com


Wednesday, December 26, 2012

Uus-Meremaa 3-4 päev

3. PÄEV

Täna oli meil plaanis sõita Milford Soundi (fjord, mis suundub sisemaa poole ca 15 km).  Asub see Te Anaust pisut rohkem kui 170 km kaugusel. Otsustasime sinna minna, kuna esiteks on Milford ainuke Uus-Meremaa Sound, millele autoga ligi pääseb ja teiseks olla ta neist kõige ilusam. Soundide juurde pääseb ka matkates, kui  oled nii hakkaja ja võtad ette nii umbes 4-5 päevase teekonna. Meie nii tublid ei ole. Põmst isegi oleme aga ei raatsi nii palju väärtuslikke päevi ühele matkale kulutada.
 
Kuuldavasti pidada ka autosõit Milfordi olema imekaunis. Kuuldused vastasid tõele! Üldjuhul soovitatakse Milfordi minejatele valmistada end ette halvaks ilmaks ja kui juhtub olema hea, siis on see lihtsalt suur vedamine. Meil oli õnne nautida lauspilvitut taevast ja sooja nii ca 27 kraadi.


Kohale jõudes haarasime kinni võimalusest teha üks 3-tunnine laevasõit, et imetleda Millford Soundi lähemalt.  







Seals Rock (Hülgekalju) väärib oma nime. Lugege kokku, mitu hülgepoega päikese käes peesitab.


Tagasiteel Te Anausse tegime mõned peatused ja nautisime Uus-Meremaa loodust.





4. PÄEV

Lahkusime hommikul vara Te Anaust ja oma kaunist motellist ning võtsime suuna Queenstowni. Kohale jõudsime viperusteta. Arno aju on vasakpoolse liiklusega juba leppinud ning loomulikult on auto GPS-ist palju abi. 

Kuna Queenstown on adrenaliininarkarite pealinn, siis leidub siis seiklusi ning atraktsioone igale maitsele. Meie valisime välja kaks – Shotover Jet ning Canyon Swing. Esimene neist kujutab siis ette paadisõitu jõel ning teine pisikest kiikumist.
NB! Ema – ära sina nüüd enam edasi loe, eks!

Shotover Jet kihutab pool tundi kanjoni kaljudevahelisel jõel. Kaljudest möödutakse sentimeetrite kauguselt ning aeg-ajalt tehakse 360 kraadiseid pöördeid. Väga kihvt oli!

Meie (tagumisel istmel) paadisõiduvideo  http://youtu.be/xZ780Gt6M7w
 
Canyon Swing ehk maakeeli kanjonikiik on benji hüppe edasiarendus, kus Sa kõigepealt hüppad 109 meetrikõrguselt kaljunukilt alla, koged vabalangemist nii ca 60 meetrit ning siis teed sellise üle 100 meetrise kiiga-kaaga J

Kutid, kes tegelevad turvalisuse ja juhendamisega pole ka just suu peale kukkunud. Tögatakse nii üksteist kui ka aasitakse kliente. Üks USA neiu unustas oma aadressi kirjutada, siis paluti seda kindlasti teha, sest muidu ei teata kuhu hiljem surnukeha saata jne. jne. Meie grupis  paanitsejaid ega karjujaid (mul ju pole häält) polnud. Kõik olid kõik hästi hakkajad ja mitmed sh. Arno hüppasid mitu korda.




Video meie hüpetega http://youtu.be/-52-BgG5UdY