Chiang Mai

01-02.12.2013 – Esimesel detsembril jõudsime Chiang Maisse, mis kunagi ammu oli Lanna kuningriigi pealinnaks. Meie õnneks sattusime lennujaamas istuma Piriyapoli hüüdnimega mr. Bank taksosse. Kuna taksosõit on siin soodne aga liiklus intensiivne, siis otsustasime ka järgnevatel Chiang Mais veedetud päevadel ise auto rentimise asemel kasutada tema abi. Piriyapol vajaks tegelikult eraldi peatükki mu reisipäevikus. Tegemist on noore 27-aastase mehega, kes andis meile igati nõu oma reisi sihtpunktide määramisel. Temaga Tai elust, kultuurist, usust ja inimestest vesteldes möödusid autosõidud ja ummikutes istumised huvitavalt ja märkamatult. Rääkimata sellest, et ta oli väga hea autojuht. Lisaks kõik need väikesed ekstrad, mis ta tegi!!! Ma ei jaksa neid kõiki siinkohal üles lugeda aga me mõlemad julgeme teda kõigile Chiang Maisse reisijatele soovitada. Tema telefoni number on 080-858-3713.

Teisel detsembril sõitsime elevantide treeninglaagrisse. Mr. Bank soovitas meil võtta combo tour-i koos raftinguga, mida me ka tegime. Alustasime oma retke koos hollandlannadega aga nemad paigutati eraldi paati. Puutusime nendega korduvalt ka jõel kokku, kus lustisime ja pritsisime üksteisi veega nagu lapsed J  Rafting oli vahva  -  korralik koolipoisi neli. Hinne neli pigem ehk seetõttu, et Horvaatia superkogemus kärestikulisemal jõel koos fantastilise giidiga on veel nii elavalt meeles.

Pärast raftingut läksime elevantide treeningkeskusesse. Kõigepealt anti meile selga mingid sinised rahvariidesarnased ürbid ning räägiti elevantidest, nendega töötamisest ja nende treenimisest. Seejärel pidime selgeks õppima kümmekond hmongikeelset käsklust ning aru saama, kuidas oma jalgade abil vantse juhtida pärast mida meid viidigi elevantidega tutvust sobitama ehk siis neid banaanidega toitma. Alguses tundus kõik lihtne ja arusaadav aga kui tuli hetk endal elevandi turjale ronida läks asi keeruliseks. Nimelt on turjal püsimine algul suht keeruline kuna elevandi nahk liigub seljas omajagu. 

Mõnda aega harjutanuna suundusime vantsidega jalutama. Sobitad küll oma koivad elevandi kõrva taha ja toetud kätega ta pea peale aga nii kui järsku laskumist või üles ronimist ette tuli tekkis tunne, et kohe-kohe kukud maha. Lisaks turjalpüsimisraskusele ei kuulanud elevant mu sõna. Treener naeris, et ilmselt on asi aktsendis. Arno sai oma elevandiga vahvasti hakkama kuni hetkeni, mil vants kuhugi astus auku, mis lahtist kanalisatsioonitruupi meenutas. Arno lendas turjalt maha ja tegi seejärel veel mingi  hullu hüppe. Hiljem ta rääkis peast läbi käinud mõttest, et äkki kukub elevant talle peale. Õnnelik õnnetus kui elevandi kannatada saanud jalg välja arvata.

Lõpuks suundusime jõe äärde, kuhu elevandid koos meiega end jahutama läksid. See oli hullult vahva - marutada vees koos nende suurte majesteetlike loomadega, neile jahutuseks vett pritsida ning neid hõõruda.

Pärast mõnusat Lannapärast lõunasööki suundusime seiklusparki, mis koosnes 27-st zip-line-st, millest pikim 400 meetrit. Ja-jah - nelisada. Ja puud olid kõrged nii kõrged. Aga kõik see asi käib nagu lasteaias st. ise Sa idagi ei tee - sinu eest kinnitatakse kõik karabiinid ja särgid-värgid. Sinu asi on ainult nautida. Mulle meeldis veel ka see, et nad arvasid meid mesinädalatel olevat :) Meelitajad ;)

03-04.12.2013 – Hommikut alustasime järjekordse templiga. Seekord siis Doi Suthep, mis asub samanimelise mäe otsas ning kuhu viib 309 trepiastet. Selle templi esimene chedi püstitati 1383. aastal. Teel mäkke saab nautida imelisi vaateid Chiang Maile.

Nende päevade üheks eredaimaks elamuseks oli kindlasti Tiger Kingdom ehk maakeeli Tiigrite kuningriik, kus me ei saanud mitte ainult jälgida neid imelisi olendeid vaid neid ka sügada ja nendega koos pilti/filmi teha. Natuke kõhe oli ka selliste suurte kiskjatega ühes puuris olla aga kuna nad on sünnist saadik inimestega harjunud, lisaks täis kõht ja uinutav päike, siis nad polevat ohtlikud. Tiiger murdvat vaid öösiti ning siis, kui näljane on.

Külastasime ka mägirahvaste hõime sh. pikakaelalisi Kareneid aga see tundus olevat selline turistidele näitamiseks ehitatud show-up küla. Tahaks ikka ehedat külaelu näha!

Peatusime ka Tai kõrgeima ning kaunimaks peetava kose Mae Ya juures.
Seni, kuniks meie mägihõime uudistasime oli mr. Bank meile ostnud taipäraseid suupisteid. Sticky rice (kleepuv riis) banaanilehe sees ja riisi ning kookospiima segu bambuse sees. Põnev oli selliseid sööke maitsta. Maitsev oli ka! Enne väikest matka kulus selline väike kosutus ära!

Tagasiteel ütles Bank, et ta soovib meid ühte erilisse kohta viia. Nimelt tema enda templisse, kus ta kolm kuud mungaks oli. Ta rääkis meile mungaks olemisest ning nende elukorraldusest, usust üldisemalt ja oma templist. Oli juba templi sulgemiseaeg ja peale meie ning munkade seal enam kedagi ei olnud. Senikaua, kui Bank läks rääkima oma Õpetajaga kolasime meie mööda templi territooriumi ringi.  Uuesti kokku saades ulatas Periyapol meile ühe väikese raamatukese oma õpetaja tarkuseteradega (nii Tai kui inglise keeles)  ning teise Artile viimiseks J  Eriline ja  ilus!!!

05.12.2013 - Tänase päeva eesmärgiks nr. 1 on matkata, matkata ja veel kord matkata! Kõige sobivam paik selleks on Doi Inthanoni rahvuspark. See rahvuspark laiub 272 km2 ning seal asub Tai kõrgeim mägi (2565 m), mis kannab pargiga sama nime.

Kohtusime Piriyapoliga juba hommikul kell 7.00, mis tähendas, et ärkama pidime kuue paiku. Mulle sobis see hästi, sest kogu Taimaal veedetud aja jooksul läheb mul poole kuue paiku uni ära.

Rahvuspark asub Chiang Maist küll vaid 58 km kaugusel, kuid mäetippu sõitmine võttis omajagu aega. Piriyapol hoiatas meid, et tipus võib kohati temperatuur olla väga jahe ja suure punnimise peale võttis isegi Arno kaasa pikkade käistega ürbi, mida ta terve päeva jooksul kangekaelselt muidugi selga ei pannud kuigi sooja oli hommikul vaid 18 kraadi. Kuna oli Tai kuninga Bhumiboli sünnipäev ja Doi Inthanoni mäe tipus asub kuninga auks püstitatud pühamu ühes kaksikched-iga, siis oli seal üsna rahvarohke, kes kõik kandsid pakse mütse, kindaid ja jopesid kuid sellest hoolimata värisesid külmast. Nad vahtisid Arnot ja näitasid näpuga tema suunas ise rõõmsalt kihistades.

Õnneks on taid rohkem pühamute ja mitte niivõrd looduse imetlejad. Teel tippu peatusime juba Mae Pan-i kose juures, mis mitmete kaskaadidena pakkus meile mõnusa elamuse. Saime tükk aega nautida loodust ja ca pooletunnist matka ülesmäge nägemata hingelistki.

Peale lühikest sõitu tiba kõrgemale nautisime väikest vihmametsa maka ning sellele järgnes see õige, kus meie giidiks oli kohaliku hõimurahva liige hüüdnimega Jo, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Aga kes muidu oli igati sümpaatne tüüp. Miks me seal omapäi matkata ei võinud jäi meile arusaamatuks. Võimalik, et need matkagiidid on analoog Tallinna bussi reisisaatjatele vms. Matk pidi vältama 2,5 kuni 3 tundi sõltuvalt inimestest. Me saime hakkama 1.50-ga. Kusjuures me ei jooksnud hullupööra aga kuna oli pilvine, siis vaateid ka eriti nautida ei saanud.

Teel Siriphumi kose juurde sõitsime mööda väikesest turust (väike Tai mitte Eesti mõistes), kus tegime peatuse. Mr. Bank tutvustas meile jälle mingeid huvitavaid Tai juur- ja puuvilju, mida saime ka proovida. Ostsime kaasa Lanna päraselt küpsetatud sea nahka ning pähkleid. Piriyapol ostis sütel küpsetatud bataate ning küpsetatud kookost.

Kauni kose juurde jõudes pidasime maha väikese pikniku koos meie uue sõbra Piriyapoliga – seanahk oli hää ja mulle maitsesid ka bataadid aga kookosmahl meile ei istunud. Täis kõhuga oli  kose nõlva pidi üles turnida niru. Oleks pidanud vastupidi tegema.

Tagasiteel Chiang Maisse tegi Piriyapol peatuse ja palus meil ringi konnata. Kuulasime käsku ja mööda riisipõldudevahelist teed jõudsime ehedasse Hmongi mägikülla, mida mööda kondasime ikka mõnuga. Super elamus!

Auto juurde tagasi jõudes olin üsna vässu ja lootsin, et nüüd läheb sõit hotelli aga ei. Üks ilus elamus veel ühe kauni kose (Vachiratarn) näol ootas avastamist. Ja ka korralikku turnimist.

Tagasi auto juurde jõudnuna valutasid jalad ja selg juba korralikult ja tundus, et õhtusest plaanist vanalinna kuninga sünnipäevapidustusi vaatama minna ei tule miskit välja. Ei tea kas asi oli Piriyapoli antud marjades (mägedes kasvav mari, mida hõimurahvad energijajoogi asemel tarvitavad) või kosutas pisike dušš, igatahes linna me läksime. Terve linn on kuninga pilte ja kollaseid lilli ning lippe täis. Sadu ja sadu tulelaternaid lasti lendu igast linna otsast ning lisaks neile mitmed ilutulestikud. Igatahes oma kuningat nad armastavad väga. On see siiras südamest tulev tunne või põhineb pisukesel ajupesul (igal hommikul ja õhtul kuningat ülistavad laulud jms.) – mine võta kinni. Tagasi hotelli jõudsin ka veel omadel tulitavatel jalgadel mitte Arno kukil.

Kirjutan ma seda kõike aga juba Phuketis imelises Vijitt –i rannavillas. Uhhh...palav on :P