Phuket ja Phi Phi

Kätte on jõudnud aeg puhata puhkusest!

Kasutasime Chiang Mais ära hetkel pakutavat viimase hetke soodukat, ning broneerisime omale järgnevaks neljaks ööks väikese villa Vijitt-i nimelises resortis. Wijitt-i villade kompleks on ühesõnaga öeldult ülivinge. Meie päralt on villa nr. 7, mis asetseb vaid mõned meetrid hingematvalt kaunist rannast. Meie väikese villa kaks seina on maast laeni klaasist ning sellest avanevad imelised vaated. Suur bassein ja mõlemad kompleksi restoranid asuvad vaid kiviviske kaugusel.

Igal hommikul pärast toakoristust ootasid meid laual värsked puuviljad ning kaunid õied.

Tundsime end kui kunnid :)

Lürpisime basseini ääres mõnusaid drinke ja pugisime restoranis häid Tai roogi, mis tõsi küll, aegajalt osutusid liiga teravateks ja mida sai süüa stiilis amps ja kaks õlut ning jälle aps :)

Kuna saabusime suhteliselt hilja, siis peale meie enam kedagi restoranis õhtustamas polnud. Küll aga mängis bänd. Mõelda vaid, et vaid meile kahele! Juhtus nii, et nad mängisid mitut mu lemmiklugu, mida ma siis rõõmsalt kaasa laulsin ja neid ka pärast südamest tänasin. Tekkis selline vahva meeleolu ning tundus, et ka bänd nautis esinemist hoolimata sellest, et kuulajaid oli vaid kaks. Ka viimasel õhtul, kui oma restoranis sõime mängis sama bänd, ning solistist naine kutsus mind endaga koos laulma ning tuli vaheajal meid tervitama ning meiega juttu ajama J

Ajavahest tingitult oli mu une- ja ärkveloleku aeg ka veel Vijittis olles tiba sassi ning nii ma siis esimesel ööl päikesetõusu nautisingi ja tegin mõned fotod.

Phuketi saarel ringikolamiseks rentisime rolleri. Ma ei ütleks, et alguses Tai liikluses rolleriga ringi siblimine just väga lõõgastav tegevus oleks tundunud aga mõne aja pärast hakkasin ma seda isegi nautima. Arno võttis Tai liikluskultuuri kiiresti omaks – ei hoolinud kohati foorituledest ning korra, kui mugavam oli vastasuunavööndis sõita, siis seda ka tegi. Ja vahet polnud, kas mina ta selja taga miskit kobisesin või mitte – tüür oli ju tema käes. Tais ongi liikluseeskirjad rohkem nagu soovitusliku iseloomuga J Käisime mõnes nn. viewpointis (vaatepunktis), ühe mäetippu ehitatavat hiiglaslikku buddat vaatamas, Pattaya rannas ning selle peatänaval ja kolasime muidu ringi.

Vahemärkusena tahaks nentida, et looduse poolt on Taile nii palju antud – fantastiliselt kaunis ja mitmekesine loodus, soe kliima jms. aga samas on siin kõik siiski suhteliselt räpane. Taid peavad jalgu räpasteks ning ilmselt just seetõttu tuleb ka templisse, kellegi koju või vahel ka poodidesse sisenedes jalanõud ukse taha jätta. Jalaga ei tohi kellelegi osutada ega tohi ka tooli või pingi peale jalgupidi ronida. See kõik omandab täiesti loogilise tähenduse, kui hotelli või templi territooriumilt väljuda – küla/linnatänavad ja eriti nurgatagused ongi räpased. Kohati lausa väga. Aga õhtuti, kui tuled kohalikes baarides säravad, siis mustust ja rämpsu nagu ei panegi tähele. Ööpimeduses on ju kõik kassid hallid.

Phi Phi saarele minek oli ülimugav – meie hotell hoolitses kõige eest! Paar tundi laevasõitu Phuketilt Phi Phi Don-i saarele ning selle peasadamast omakorda longtail boat-iga (traditsiooniline Tai paat) oma kuurorti. Hirmutav oli aga see vihm, mis meile kaela tuli vahetult enne maabumist. Kallas nagu ämbrist. 

Olin oma sugulaselt Eglelt, kes Tais pulmareisil viibis, saanud eelnevalt halbu uudiseid, et Phi Phi-l muudkui sajab.

Esimesel päeval mina lihtsalt vedelesin ja lugesin ning Arno mõtles ja tegi plaane uueks aastaks. Nautisime täiega oma Outrigger-i nimelise kompleksi villat. Seekord asub meie villa mäeküljel, on täiesti privaatne. Villa on ebamõistlikult suur. Nagu ka selles olev voodi. Aga selles villas on vähemalt wifi ja meil on oma bassein!!!

Kuna ilm oli nii palav, nii palav, siis eriti kuhugi minna ei raatsinud. Ilmateade lubas sadu aga õnneks seda ei tulnud. Nautisime päikest, sest kartsime, et ei pruugi seda enam siinveedetava aja jooksul näha, sest ka järgmiste päevade ilmaennustus oli kehvavõitu. Palav aga vihmane.

Ilmaennususega on siin nirud lood – sest lubatud vihma ja äikesetorme me saanud pole. Mitte ühtegi! Kurat küll – muudkui lubavad aga ei anna J

Phi Phi saarel saab liigelda vaid jalgsi või meretsi. Oleme teinud nii seda kui teist. Teisel päeval turnisime (sest matkamiseks seda nimetada ei saa) mäetipus asuvasse vaatepunkti, mis palavust ja päikest arvestades oli suht energiakulukas. Arno pole vist isegi kunagi saunas nii higine olnud. Kohtasime mäetipus toredaid austraallasi, kes soovitasid meil kindlasti ära käia imelisel rannal, kuhu saab kajakiga.

Nii me ka tegime. Mina olin juba sinna minnes tiba ülekuumenenud aga kuna meie kajakil oli Arnonimeline päramootor ja mina peale nautimise, filmimise ja pildistamise midagi tegema ei pidanud, siis oli see OK. 

See rand ning teekond sinna ja tagasi oli uskumatult ilus. Poleks elus uskunud, et midagi nii kaunist oma ihusilmaga näha saan! 

Seal rannas nägime ka metsikut ahvi, kes ühelt kutilt kartulikrõpsud tuuri pani. Seda saab tulevikus filmilindilt näha.

Homme läheme koos Londonist pärit Trish-i ja Steve-ga paadituurile. Sattusime nendega ühte paati, kui meid Phi Phi saarel asuvasse kuurorti sõidutati. Me mõlemad oleme siin nö. pulma-aastapäeva reisil. Meie 25-l nemad 31-l. Oleme nendega pidevalt kokku põrganud ja vahetanud nii reisimuljeid kui rääkinud kõigest muust. Nad on paljuski meie moodi. Täna läheme üheskoos õhtust sööma ja siis homme imelisi muljeid hankima. Nad on vahvad!