Tansaania 3. päev - Tarangire

Peale varajast hommikusööki oligi aeg asuda jälle teele, sest sõna Safari suahiili keeles seda just tähendabki – teekonda või teel olekut. Tänaseks sihtkohaks Tarangire rahvuspark.

Tarangire on oma 2850 km² -ga suuruselt kuues  rahvuspark Tansaanias ja nime saanud sealselt samanimeliselt  jõelt, mis on kuival perioodil metsloomadele ainukeseks veeallikaks sealses piirkonnas.  Kuulus on ta eelkõige mitmekesise loomastiku (koduks 550 liigi esindajale), taimestiku kui ka maastiku poolest.

Seega meie ootused tänasele päevale olid kõrged. Ja me ei pidanud mitte pettuma! Esimesed vahvad kohtumised ja kaadrid said tehtud veel enne rahvusparki sisenemist ajal, kui Frank väravas mingeid pabereid korda ajas. Kahe vahva pärdiku tegevust oli lust jälgida.

Nii, kui me pargi väravatest sisse saime kohtasime tüügassigu, sebrasid, gaselle, antiloope ja jaanalinde. 

Tee peal imetlesime baobab puid, mis on ennenägematult suured.  Neid puid guugeldades sain teada, et baobab nimelt ongi ahvileivapuu. Mina oma blondi peaga arvasin, et ahvileivapuu on mingi palm, banaanipuu vms.  Ahvileivapuu tüve sisu on pehme ja võib endas sisaldada kuni 100 000 liitrit vedelikku, mis on kuival perioodil elevantidele heaks allikaks.  Mõned ahvileivapuudest võivad elada mitmetuhande aastaseks ja kasvada 25 m kõrgusteks ning suurimal neist on 47meetrine tüveümbermõõt.  Meie Tamme-Lauri tamm on nende hiiglaste kõrval ikka täitsa poisike.

Tänases pargis märkame ka teisi safariautosid, kuid kuna pole tipphooaeg, siis jääb neid siiski mõistuse piiresse. Mitte nii nagu Keenia rahvusparkide kohta lugesin, kus ühe looma ümber tiirutab kümneid sõidukeid ning kus loomadesse mitte just eriti suure respektiga ei suhtuta.

Ei lähegi kaua, kui märkame taamal esimesi elevante. Wow!

Aafrika elevandid on oma India liigikaaslastest suuremate kõrvade ning ka suuremate võhkadega. Viimane asjaolu teeb nad salaküttide (keda leidub ka tänasel päeval) jaoks ahvatlevaks. Salaküttide käe läbi ei sure kahjuks mitte ainult loomad vaid ka inimesed - peamiselt valel ajal vales kohas olnud masaid. Täiskasvanud aafrika elevant võib seistes olla 3,6 m kõrgune ning 6 – 7,5 m pikk ning kaaluda viis ja pool tonni. Emased, kel on ka võhad, on pisut väiksemad.

Sõitsime ühele elevantide karjale lähemale, kus Frank juhtis meie tähelepanu asjaolule, et vantside kõrvade taga on väga palju veresooni. Kõrvadega lehvitades nad nimelt jahutavad vere kaudu oma keha. 

Frank märkas meie ilmselget huvi nende suurimate maismaa imetajate vastu ning küsis, et kas me tahame minna lõunatama selleks ettenähtud pikniku platsile või eelistame süüa siinsamas autos. Loomulikult valisime me lõuna koos vantsidega.  Olime kaua aega ainuke safariauto elevantide vahetus läheduses ja nii saime nende tegemisi rahus ning vaikuses jälgida.  

Peagi märkasime kaugemalt samasse piirkonda mitmeid uusi elevantide gruppe liikumas. Ka „meie“ pesakond hakkas liikuma. Frank hõikas, et tal on idee! „Hoidke kinni“, hüüdis ta, käivitas auto ja sõitis kümme-viisteist  meetrit edasi ja parkis jõe pervele. See, mis juhtuma hakkas oli super! Elevandid nimelt olid võtnud plaaniks Tarangire jõge ületada. 

Meil oli privileeg mõne meetri kauguselt näha elevantide  järsust nõlvast alla laskumise sootuks erinevaid  tehnikaid. Jälgida, kuidas beebielevanti oli vaja pisut tagant togida, kuid kui ta vette jõudis, siis puristas ta oma londikesega rõõmsalt vett. 

Tasahilju oli meie safariauto taha „hiilinud“ suur isane, kes kallakust alla laskudes poolel teel peatuse tegi, ning oma peput vahvalt ringi hööritades seda vastu puid ja ka järsaku serva nühkis. Ma võin vanduda, et ta naeratas samal ajal. Seejärel hakkas ta end tolmutama ja mulda sööma – toksis jala või võhaga mulda peenemaks ning muudkui mugis – mullas leidub nimelt elevantide jaoks vajalikke mineraale. Kust nad seda teavad???

Lisaks meile oli piirkonda 3-4 safariautot kogunenud. Ja mitte ainult. Ka elevante muudkui tuli ja tuli. Mingil ajahetkel võis neid meie ümbruses olla oma paarsada. Mõned vantsid püherdasid poris, mõned mängisid omavahel või nühkisid end vastu puid. 

Mõni neist sai vahepeal tigedaks ja tormas möiratades meie poole. Ühel hetkel isegi nii, et Frank kiiruga auto käivitas ja oli valmis startima. Ta ütles, et elevandid võivad käituda  suhteliselt agressiivselt ja autosid lausa ümber lükata.

Meie lõuna koos elevantidega kujunes paaritunniseks ja oli äraütlemata meeliülendav!

Pärast lõunat tiirutasime veel pargis ringi – nägime samu loomi, keda hommikupoolegi kuid siis märkas Frank termiidipesa peal manguste. On tal ikka nägemis- ja märkamisvõime - need Aafrikas elavad kääbusmangustid on ju nii pisikesed (suurimad kaaluvad ca 350 grammi) ja termiidipesaga täpselt üht värvi.

Õhtu polnud veel kätte jõudnud, kui Frank suht murelikul häälel teatas, et kahjuks peame me öömaja poole liikuma hakkama. Miks nii vara? Sest õhtul ootab meid veel ees öösafari kuid tee läbi rahvuspargi on muutunud läbimatuks – peame sõitma ringiga. Küsimuse peale, miks ta murelik on vastas Frank, et kui peaks sadama hakkama, siis võib muutuda ka see tee, mida mööda plaanime minna, pehmeks.

Kui peateelt ära pöörasime sain Franki murelikust meelest aru – sõit oli pigem offroad kui mööda teed kulgemine. Frank nimetas seda küll rõõmsameelselt Aafrika massaažiks aga kui juhi sõidustiil poleks nii rahulik, siis oleks küll neerud lahti põrutanud.   

Õnneks püsis ilm selge ja meie tee Tarangire Treetop Lodge-i  kulges vahvasti.  Meie nautisime seda teekonda täiega, Frank ilmselt mitte nii väga. Tee peal imetlesime veel mitmeid loomi sh. puude otsa magama sättivaid paavianikarja  ja suurt hulka kaelkirjakuid.

Kes inglise keelt mõistab sai juba aru, et oleme teel puu otsa. Just nimelt – järgmise öö veedame ahvileivapuu  otsa ehitatud telkmajas. 

Kohale jõudes  kostitati meid värskelt pressitud passionivilja mahlaga. Pärast pisikest lõõgastust baaris, kus meile muuhulgas tutvustati lodge-i, selle kodukorda kui ka raadiosaatjat, millega masaidest eskortijad kutsuda juhul, kui hämaral ajal oma puu otsast kuhugi liikuda tahame, asusime teele oma majakese poole.

Meie majake puu otsas oli avar – seal oli üks suur ruum kaheinimese voodi, diivani ja lauakese ning paari kummutiga aga ka vägev tualettruum kahe dušiga (kus tuli sooja vett!!!). Mõnus! 

Öösafarile suundusime pärast väga hubast ja maitsvat basseiniäärset õhtusööki. 

Teada ju on, et paljud loomad on öise eluviisiga ja päevasel ajal näeb neid vaid kusagil varjatud kohas lesimas. Kui sedagi!

Meie juhiks oli Alex ja Justini nimeline kutt istus spetsiaalsel džiibi ninale ehitatud istmel, kust ta suunas suurt prožektorikiirt oletatava looma poole, et siis viimase asukoht vastuhelkivate silmade järgi kindlaks teha. Põnev oli aga kahjuks lõvisid ei näinud.

Öösafarilt hea kvaliteediga pilte ei ole kahjuks. Lisan vaid öösel nähtud okaassea pildi, sest Franki sõnul seda looma rahvuspargis naljalt ei kohta tänu tema öisele eluviisile.

Öösafarilt tagasi jõudes tegime baaris mõned dringid, seda enam, et lahja alkohol on nö. hinna sees.

Kui end tuttu sättisime hakkas äikesevihma sadama. Paugutas ja sähvis nii vägevasti, et mina eriti sõba silmale ei saanud. Eks hirm oli pisut ka, kuna džunglihääled kostsid „tuppa“. Viimased vihmapiisad langesid hommikul, kui end minekule asutasime.  Oleks nüüd see tagasitee vaid sõidetav!