Tansaania 1. ja 2 päev

Hakuna Matata

Mõte safarile minna oli küpsenud meie peades juba ammu. Tansaania kasuks otsustasime suvel peale korralikku kodutööd interneti vahendusel. Üheks Tansaania kasuks otsustamise argumendiks oli kindlasti ka imeline vürtsisaar Sansibar, kus pärast Safarit puhata ja päikeselisi ilmasid nautida.

Esmaseks ülesandeks sai muidugi lennupiletite ja Sansibari villa bronnimine pärast mida hakkasin otsima infot erinevate safarikorraldajate kohta. Nimelt teiste siinkäinute info kohaselt pole ilma hea autojuht/giidita siinsetes rahvusparkides suurt miskit tarka peale hakata.

Saatsin  kaheksale sadade hulgast välja valitud korraldajale kirja meie soovidega ning vastanute hulgast torkas silma Warrior Trails Ltd, kes oli kõige enam arvestanud meie soovidega ning põhjendanud, miks üht või teist sihtkohta pole mõtet päevakavva lisada. Kui hiljem taustauuringut tehes TripAdvisorist nende kohta käivaid ülipositiivseid hinnanguid lugesin, oligi otsus tehtud.

Paar nädalat enne reisi tegime ära kõik vajalikud vaktsineerimised (A+B hepatiit ja kollapalavik), ostsime kaasa malaariatabletid ning vormistasime viisad. Ja oligi kätte jõudnud aeg pakkida kohvrid kõige vajalikuga. WarriorTrails  tegi selle veel lihtsamaks saates meile nimekirja asjadest, mis kindlasti kaasa võtta tuleks.

09. jaanuar 2015

Sul võivad ju kõik vajalikud asjad pakitud olla aga kui Su kohver sihtkohta ei jõua, siis pole sellest erilist kasu. Pärast 24 tundi lendamist ning ümberistumisi Kilimanjaro lennuväljale jõudes olin esialgu suht kindel, et Arno teeb lolli nalja, et minu kohvrit pole. Veidi aega hiljem olin ikka veel kindel, et see ei saa tõsi olla. Aga oli L 

Olin nii vässu, et see fakt ei tekitanud mus isegi mingeid eriliselt negatiivseid emotsioone. Läksime lihtsalt tuimade nägudega ja vormistasime paberid kadunud pagasi kohta. Ainuke, millest sel hetkel unistasin oli paar tunnikest rahulikku und.

Lennujaamast õue palavuse kätte jõudes tabas mind reaalsus, et ilma õhukeste suveriieteta siin hakkama ei saa. Lootsin, et pagas tõsteti maha Dar es Salaamis, kus lennuk vahemaandumise tegi ning enamus rahvast väljus. Sel juhul, saame Safari alguseks kadunud pagasi kätte.

Esmamulje Arushast, linnast, kust saavad alguse enamik safareid, oli hämmastav. Arvasin, et poole miljoni elanuikuga linn näeb rohkem linna moodi välja. Aga ei – see kõik siin on ehe Aafrika.

Hotelli jõudes avastasin,  et mõned Arno lühikesed püksid ja T-särgid sobivad ka mulle enam-vähem selga ja nii vajusin ma suht muretu südamega õndsasse unne. Arno oli suutnud end lennukis välja puhata ja läks samal ajal Arusha vahele seiklema.

Kui ta mõne tunni pärast naases saime mõlemad kõhutäie naerda – nimelt kleepis talle tänaval külge üks rastafari mütsi kandev mees, kes talle ümbruskonda tutvustas, Tansaania ajaloost, siinsest rahvast ja ka endast rääkis. Ning kes teisi „sõpru“ edukalt eemale suutis peletada. Lõpuks ostis Arno oma vastleitud semu käest 100 euroga kunstiteose – ilusa, jutu järgi tema enese poolt käsitsi lõuendile maalitud pildi, mille tegelikuks väärtuseks tuvastasime hiljem ca 10 Eur-i olevat.

Peale telefnikõnet lennujaama selgus, et mu kohvri asukoht on siiani teadmata mistõttu võtsime ette väikese ostlemistuuri (mina Arno riietega aga häda ei anna häbeneda)

Mõned riided mulle saime kuid päikesekreemi ja putukatõrjevahendit mitte!

Kui me pärast šopingut koos jalgsi välja läksime teadsid Arnot kõik nimepidi, hõigates juba kaugelt – Hello Arno, my friend from Estonia (Hei Arno, mu sõber Eestist). Ja neist sõbraks/teejuhiks/infoandjaks jne. tükkijatest oli keeruline lahti saada. Hetkeni, kus me isegi nö. põgenesime tagasi hotelli turvaliste seinte vahele. Igatahes üks oli kindel, et Arno oli kiirelt saanud omale kuulsuse, kui  Arushasse saabunud valgest rahalaevast või siis naiivsest lambast, keda lihtne pügada. Või siis mõlemat ;)

Nähes, kuidas turistidesse suhtutakse ning kui agressiivsed on müüjad, oli Arno oma hommikuse 100-eurose ostuga siiski rahul – tänu sellele kutile, kes talle pildi müüs, sai ta rahulikult ilma agressiivselt või siis haledalt pealetükkivate müügimeesteta ümbruskonnaga tutvuda.

10. jaanuar 2015

Safarikorraldajaga pidime kohtuma hommikul kell 9.00 – firma müügiesindaja Jackson, kellega mailitsi olin suhelenud, oli punkti pealt meie hotellis kohal. Tutvustas end, firmat ja käis uuesti üle meie safarikava pärast mida oligi aeg teha tutvust Frank Sabore-ga – meie giid/autojuhiga järgmiseks kuueks päevaks. Mõned asjad jättis Jackson Franki otsustada, sest tema lihtsalt teab paremini J

Toyota Land Cruiser, milles me järgmised kuus päeva veetma pidime oli OK ja kenasti puhas. Nii juhi kohal olev katus kui ka tagumise osa katus käis lahti. 

Safari esimese päeva pidime veetma Arusha Rahvuspargis (137 km²), mis asub suure mäe Meru (4566 m, kõrguselt Tansaania teine peale Kilimajarot) jalamil...

... kahe suure linna Arusha ja Moshi vahel. Sõit sinna kulges mööda uut ja väga heas korras olevat maanteed.  Rahvuspark ise on küll suhteliselt väike, kuid liigirikas. Alustuseks nägime suurt hulka paaviane ja  erinevaid gaselle ning sebrasid.

Mõni aeg hiljem metsa vahel ringi tiirutades märkas Frank kõrgel puude latvades must-valgeid koolobusi. Ilusaid, suure sabaga ja nagu nimigi ütleb musta-valgekirjusid ahve. Frank märkis, et me oleme õnnega koos, et neid näha saame. Nad pole ise väga haruldased, kuid neid ei märgata just sageli, kuna nad elavad ja tegutsevad vaid puude latvades. Arno märkas neid samal päeval veelgi ja sai Frankilt kiita oma terava pilgu eest.

Pealelõunaks oli meil planeeritud ka väike jalgsisafari koos relvastatud pargivahiga. See ei kulgenud alguses küll päris nii, nagu planeeritud. Nimelt sooviti meid ühe teise suurema grupiga kokku panna, kuigi me olime tellinud privaatse safari.  Pärast pisikest läbirääkimist öeldi, et kui me jääme enestele kindlaks, siis tuleb meil lihtsalt tund-poolteist oodata. No mis seals ikka – ootame. Ainult, et ootamise asemel me läksime ümbruskonda ringi sõitma ja nägime lähedalt suurt hulka kaelkirjakuid. Mõned neist ületasid teed otse meie auto ees.

Meie saatjaks sellel jalgsimatkal sai pargivaht nimega Michael – ta oli suht sümpaatne sell. Jalutasime ca poolteist tundi, meie retk kulges koseni ja ringiga tagasi. Koskedega on kahjuks selline lugu, et peale Islandi külastamist pole just palju neid koski , mis suudaks vaimustust tekitada.

Oma matkal nägime kaelkirjakuid, paljusid väiksemaid sõralisi, suurt tüügassiga ja esimest korda ka pühvlikarja.

Kui ma kahvripühvleid jälgides Michaelilt küsisin, et milline loom on Tansaania kõige ohtlikum, siis lubas ta mulle hiljem vastata. 15 minutit hiljem sain teada, et inimesele ohtlikuim loom ongi pühvel oma ettearvamatult agressiivse käitumisega. Aafrika kahvripühvleid kutsutakse ka mustaks surmaks aga ka widowmaker-iteks (lesestaja). Isegi relvast ei pruugi pühvlikarja vastu abi olla. Need 1,8 m kõrged ja ca tonn kaaluvad loomad meenutavad pisut Aasia vesipühvleid, kuid erinevalt viimastest pole neid kunagi kodustatud. Frankil saime hiljem teada, et kui pühvel ründab, siis esimeses järjekorras tuleks vaadata kõrgema kivi või puu järele, kuhu need loomad ei pääse. Kui neid pole läheduses, siis tuleks pikali visata ja püüda olla nii maa lähedal, kui võimalik, sest võimsad sarved, millega loom tapab on üles poole kaardu ja otse maast ta ohvrit nendega susata ei saa.

Matkalt tagasi jõudes oli Frankil meile kaks uudist – üks halb ja teine hea. Halb uudis oli see, et pidime oma päeva lõppenuks kuulutama ja alustama tagasisõitu Mount Meru hotelli. Hea uudis oli, et Jackson koos minu kadunud kohvriga ootab meid hotellis J

Mõtlesin, et kui ka järgmised päevad tänasega sarnased saavad olema, jään ma meie safariga küll väga rahule. Ja just siis ütles Frank, et tänane päev oli alles algus ehk nö. isutekitaja. Etteruttavalt võin öelda, et tal oli õigus - meie safari läks tõepoolest päev-päevalt paremaks.