Hakuna Matata
Mõte safarile minna oli küpsenud meie peades juba ammu.
Tansaania kasuks otsustasime suvel peale korralikku kodutööd interneti
vahendusel. Üheks Tansaania kasuks otsustamise argumendiks oli kindlasti ka
imeline vürtsisaar Sansibar, kus pärast Safarit puhata ja päikeselisi ilmasid
nautida.
Esmaseks ülesandeks sai muidugi lennupiletite ja Sansibari
villa bronnimine pärast mida hakkasin otsima infot erinevate safarikorraldajate
kohta. Nimelt teiste siinkäinute info kohaselt pole ilma hea autojuht/giidita siinsetes
rahvusparkides suurt miskit tarka peale hakata.
Saatsin kaheksale sadade
hulgast välja valitud korraldajale kirja meie soovidega ning vastanute hulgast
torkas silma Warrior Trails Ltd, kes oli kõige enam arvestanud meie soovidega
ning põhjendanud, miks üht või teist sihtkohta pole mõtet päevakavva lisada.
Kui hiljem taustauuringut tehes TripAdvisorist nende kohta käivaid
ülipositiivseid hinnanguid lugesin, oligi otsus tehtud.
Paar nädalat enne reisi tegime ära kõik vajalikud
vaktsineerimised (A+B hepatiit ja kollapalavik), ostsime kaasa malaariatabletid
ning vormistasime viisad. Ja oligi kätte jõudnud aeg pakkida kohvrid kõige
vajalikuga. WarriorTrails tegi selle
veel lihtsamaks saates meile nimekirja asjadest, mis kindlasti kaasa võtta
tuleks.
09. jaanuar 2015
Sul võivad ju kõik vajalikud asjad pakitud olla aga kui Su
kohver sihtkohta ei jõua, siis pole sellest erilist kasu. Pärast 24 tundi
lendamist ning ümberistumisi Kilimanjaro lennuväljale jõudes olin esialgu suht
kindel, et Arno teeb lolli nalja, et minu kohvrit pole. Veidi aega hiljem olin
ikka veel kindel, et see ei saa tõsi olla. Aga oli L
Olin nii vässu, et see fakt ei
tekitanud mus isegi mingeid eriliselt negatiivseid emotsioone. Läksime lihtsalt
tuimade nägudega ja vormistasime paberid kadunud pagasi kohta. Ainuke, millest sel
hetkel unistasin oli paar tunnikest rahulikku und.
Lennujaamast õue palavuse kätte jõudes tabas mind reaalsus,
et ilma õhukeste suveriieteta siin hakkama ei saa. Lootsin, et pagas tõsteti
maha Dar es Salaamis, kus lennuk vahemaandumise tegi ning enamus rahvast
väljus. Sel juhul, saame Safari alguseks kadunud pagasi kätte.
Esmamulje Arushast, linnast, kust saavad alguse enamik
safareid, oli hämmastav. Arvasin, et poole miljoni elanuikuga linn näeb rohkem linna
moodi välja. Aga ei – see kõik siin on ehe Aafrika.
Hotelli jõudes avastasin,
et mõned Arno lühikesed püksid ja T-särgid sobivad ka mulle enam-vähem selga
ja nii vajusin ma suht muretu südamega õndsasse unne. Arno oli suutnud end
lennukis välja puhata ja läks samal ajal Arusha vahele seiklema.
Kui ta mõne tunni pärast naases saime mõlemad kõhutäie
naerda – nimelt kleepis talle tänaval külge üks rastafari mütsi kandev mees, kes talle ümbruskonda tutvustas,
Tansaania ajaloost, siinsest rahvast ja ka endast rääkis. Ning kes teisi „sõpru“ edukalt
eemale suutis peletada. Lõpuks ostis Arno oma vastleitud semu käest 100 euroga kunstiteose
– ilusa, jutu järgi tema enese poolt käsitsi lõuendile maalitud pildi, mille
tegelikuks väärtuseks tuvastasime hiljem ca 10 Eur-i olevat.
Peale telefnikõnet lennujaama selgus, et mu kohvri asukoht
on siiani teadmata mistõttu võtsime ette väikese ostlemistuuri (mina Arno riietega aga häda ei anna häbeneda)
Mõned riided mulle saime kuid päikesekreemi ja putukatõrjevahendit mitte!
Mõned riided mulle saime kuid päikesekreemi ja putukatõrjevahendit mitte!
Kui me pärast šopingut koos jalgsi välja läksime teadsid Arnot
kõik nimepidi, hõigates juba kaugelt – Hello Arno, my friend from Estonia (Hei
Arno, mu sõber Eestist). Ja neist sõbraks/teejuhiks/infoandjaks jne. tükkijatest
oli keeruline lahti saada. Hetkeni, kus me isegi nö. põgenesime tagasi hotelli
turvaliste seinte vahele. Igatahes üks oli kindel, et Arno oli kiirelt saanud
omale kuulsuse, kui Arushasse saabunud valgest
rahalaevast või siis naiivsest lambast, keda lihtne pügada. Või siis mõlemat ;)
Nähes, kuidas turistidesse suhtutakse ning kui agressiivsed
on müüjad, oli Arno oma hommikuse 100-eurose ostuga siiski rahul – tänu sellele
kutile, kes talle pildi müüs, sai ta rahulikult ilma agressiivselt või siis
haledalt pealetükkivate müügimeesteta ümbruskonnaga tutvuda.
10. jaanuar 2015
Safarikorraldajaga pidime kohtuma hommikul kell 9.00 – firma
müügiesindaja Jackson, kellega mailitsi olin suhelenud, oli punkti pealt meie
hotellis kohal. Tutvustas end, firmat ja käis uuesti üle meie safarikava pärast
mida oligi aeg teha tutvust Frank Sabore-ga – meie giid/autojuhiga järgmiseks
kuueks päevaks. Mõned asjad jättis Jackson Franki otsustada, sest tema lihtsalt
teab paremini J
Toyota Land Cruiser, milles me järgmised kuus päeva veetma pidime
oli OK ja kenasti puhas. Nii juhi kohal olev katus kui ka tagumise osa katus
käis lahti.
Safari esimese päeva pidime veetma Arusha Rahvuspargis (137
km²), mis asub suure mäe Meru (4566 m, kõrguselt Tansaania teine peale
Kilimajarot) jalamil...
... kahe suure linna Arusha ja Moshi vahel. Sõit sinna kulges mööda uut ja väga heas korras olevat maanteed. Rahvuspark ise on küll suhteliselt väike, kuid liigirikas. Alustuseks nägime suurt hulka paaviane ja erinevaid gaselle ning sebrasid.
... kahe suure linna Arusha ja Moshi vahel. Sõit sinna kulges mööda uut ja väga heas korras olevat maanteed. Rahvuspark ise on küll suhteliselt väike, kuid liigirikas. Alustuseks nägime suurt hulka paaviane ja erinevaid gaselle ning sebrasid.
Mõni aeg hiljem metsa vahel ringi tiirutades
märkas Frank kõrgel puude latvades must-valgeid koolobusi. Ilusaid, suure
sabaga ja nagu nimigi ütleb musta-valgekirjusid ahve. Frank märkis, et me oleme
õnnega koos, et neid näha saame. Nad pole ise väga haruldased, kuid neid ei
märgata just sageli, kuna nad elavad ja tegutsevad vaid puude latvades. Arno
märkas neid samal päeval veelgi ja sai Frankilt kiita oma terava pilgu eest.
Pealelõunaks oli meil planeeritud ka väike jalgsisafari koos
relvastatud pargivahiga. See ei kulgenud alguses küll päris nii, nagu
planeeritud. Nimelt sooviti meid ühe teise suurema grupiga kokku panna, kuigi
me olime tellinud privaatse safari. Pärast pisikest läbirääkimist öeldi, et kui me
jääme enestele kindlaks, siis tuleb meil lihtsalt tund-poolteist oodata. No mis
seals ikka – ootame. Ainult, et ootamise asemel me läksime ümbruskonda ringi
sõitma ja nägime lähedalt suurt hulka kaelkirjakuid. Mõned neist ületasid teed
otse meie auto ees.
Meie saatjaks sellel jalgsimatkal sai pargivaht nimega Michael
– ta oli suht sümpaatne sell. Jalutasime ca poolteist tundi, meie retk kulges koseni
ja ringiga tagasi. Koskedega on kahjuks selline lugu, et peale Islandi
külastamist pole just palju neid koski , mis suudaks vaimustust tekitada.
Oma matkal nägime kaelkirjakuid, paljusid väiksemaid
sõralisi, suurt tüügassiga ja esimest korda ka pühvlikarja.
Kui ma kahvripühvleid jälgides Michaelilt küsisin, et milline loom on Tansaania kõige ohtlikum, siis lubas ta mulle hiljem vastata. 15 minutit hiljem sain teada, et inimesele ohtlikuim loom ongi pühvel oma ettearvamatult agressiivse käitumisega. Aafrika kahvripühvleid kutsutakse ka mustaks surmaks aga ka widowmaker-iteks (lesestaja). Isegi relvast ei pruugi pühvlikarja vastu abi olla. Need 1,8 m kõrged ja ca tonn kaaluvad loomad meenutavad pisut Aasia vesipühvleid, kuid erinevalt viimastest pole neid kunagi kodustatud. Frankil saime hiljem teada, et kui pühvel ründab, siis esimeses järjekorras tuleks vaadata kõrgema kivi või puu järele, kuhu need loomad ei pääse. Kui neid pole läheduses, siis tuleks pikali visata ja püüda olla nii maa lähedal, kui võimalik, sest võimsad sarved, millega loom tapab on üles poole kaardu ja otse maast ta ohvrit nendega susata ei saa.
Kui ma kahvripühvleid jälgides Michaelilt küsisin, et milline loom on Tansaania kõige ohtlikum, siis lubas ta mulle hiljem vastata. 15 minutit hiljem sain teada, et inimesele ohtlikuim loom ongi pühvel oma ettearvamatult agressiivse käitumisega. Aafrika kahvripühvleid kutsutakse ka mustaks surmaks aga ka widowmaker-iteks (lesestaja). Isegi relvast ei pruugi pühvlikarja vastu abi olla. Need 1,8 m kõrged ja ca tonn kaaluvad loomad meenutavad pisut Aasia vesipühvleid, kuid erinevalt viimastest pole neid kunagi kodustatud. Frankil saime hiljem teada, et kui pühvel ründab, siis esimeses järjekorras tuleks vaadata kõrgema kivi või puu järele, kuhu need loomad ei pääse. Kui neid pole läheduses, siis tuleks pikali visata ja püüda olla nii maa lähedal, kui võimalik, sest võimsad sarved, millega loom tapab on üles poole kaardu ja otse maast ta ohvrit nendega susata ei saa.
Matkalt tagasi jõudes oli Frankil meile kaks uudist – üks halb
ja teine hea. Halb uudis oli see, et pidime oma päeva lõppenuks kuulutama ja
alustama tagasisõitu Mount Meru hotelli. Hea uudis oli, et Jackson koos minu kadunud
kohvriga ootab meid hotellis J
Mõtlesin, et kui ka järgmised päevad tänasega sarnased
saavad olema, jään ma meie safariga küll väga rahule. Ja just siis ütles Frank,
et tänane päev oli alles algus ehk nö. isutekitaja. Etteruttavalt võin öelda, et tal oli õigus - meie safari läks tõepoolest päev-päevalt paremaks.
No comments:
Post a Comment