3.-5. juuli

3. juuli 2013

No nii, no nii, no nii! Mis meiega siin Islandil siis vahepeal juhtunud on?

Juhtunud on nimelt see, et kogemata kombel oskasime oma reisi ilusaimale ilmale planeerida Vatnajökulli liustikumatka. Kuna matk pidi algama varahommikul, siis sõitsime kohale juba õhtul. 

Lisan siia mõned kaunid vaated meie teekonnast.

Ilm oli nii armulik meie vastu, et kannatas isegi väljas grillida. Grillliha ostsime ära kohe saabudes oma esimesel poeskäigul – ikkagi ju puhkus! Seniajani seisis see paraku külma ja vihma tõttu külmkapis. No ja täna siis saabus see õnnis päev, mil mina olin õhtusöögitoimkonnast vabastatud...peaaegu. Kuna lisaks lihale grillisime ka peekoni sisse keeratud šampinjone sinihallitusjuustuga (Rebekalt õpitud retsept), siis minu asi oli need nö. ette valmistada.  Ja nagu ekstra selleks ilusaks õhtuks leidus kapis ka üks eriliselt hää vein J

Matkapäeva hommikul pakkisime end soojalt ja mitmekihiliselt sisse. Seljakotti toppisime lisaks veele ja päikeseprillidele ka vihmakeebid, mida meil sel korral õnneks vaja ei läinud.

Matka alguspunkti viidi meid vanade kollaste USA koolibussidega. Meie grupp oli 8 liikmeline, kus lisaks meile olid 2 noort hollandlast, 2 tõmmut meest Kaliforniast ning üks paar San Franciscost. Meie grupp oli tore – eriti heaks kujunes läbisaamine hollandlastega. Meie grupijuht oli Danni (i-ga) – üks vahva umbes kolmekümnene Islandi kutt. Tema lugudejutustamise oskus oli kadestamisväärne.  Oh ja tema aktsent :)  Juba Arti ja Repsuga Horvaatias raftingul käies leidsime, et üks hea giid võib toreda ettevõtmise muuta veelgi erilisemaks. Nii ka sel korral. Vedas meil!

Kuigi turnisime päris kõrgele ei väsitanud see kuigivõrd, sest iga veidikese aja takka oli meil storytime. Danni juttudest selgus ka näiteks, et vahel jäävad inimesed seal sootuks teadmata kadunuks...isegi kogemustega matkajad ning aastakümneid hiljem saab Vatnajökulli liustiku külastuskeskus korraldada näituse liustiku poolt välja antud kadunuks jäänud inimeste matkatarvetest (telk, päevik, magamistarbed jms. varustus). Kõhe!

Minu kiivrist paremale poole jääb grupp inimesi. Mitte segi ajada nelja minu grupi vanderselliga. Nii saate ehk kõrgusest paremini aru. 

Pärast 4-tunnist liustikumatka sõidutati meid pooletunnise teekonna kaugusel asuva Jökulsárlón-i liustikujärve äärde, mis on liustikukeelelt lahtimurdunud väiksemaid jäämägesid täis. Meid viidi amfiibpaadiga veele, kus saime imetleda lisaks jäämägedele ka vilgast elu nende ümber - pardiperekonda ja muid linde ning lisaks neile ka hülgeid. Selgus, et paar nädalat varem selliseid paadiretki ei korraldatud, kuna lahti oli murdunud üüratu kamakas, mis väiksemateks tükkideks pudisenuna ummistas kogu järvekese.

Õhtuks olime väsinud aga õnnelikud. Saime ju lõpuks ära käia liustikul – kogemus, mis Uus-Meremaal halva lennuilma tõttu saamata jäi.

Ööbima läksime armsasse ookeaniäärsesse külakesse, mille kämpinguplats oli paksult puhkajaid täis. Käisime veel vaatamas ka kummalisi veekaljusid ning oligi käes tudumise aeg.  

Aga siis tuli maru. Kartsin, et puhub bussi kummuli. Elekter kadus samuti – õnneks saime oma küttesüsteemi gaasi peale ümber lülitada. Torm möllas öö läbi ning hommikuks olin ma suht vässu, sest kuidas Sa ikka magad, kui jänes on püksis.

4. juuli 2013

Ilmadega meil seekord pole ikka kohe sugugi vedanud. Sajab ja sajab lõpmata...

Kui jõuame Hvitá jõe kanjonisse, et seal asuvat Gullfossi juga imetleda, siis on paduvihmast järel vaid seenevihm. Kuna siinkandis on ka temperatuur kõrgem (suisa 13 kraadi), siis olid kohe kohal ka pisikesed tüütud kärbsed. Olin nende kohta enne reisi lugenud õudusjutte, kuid seniajani olime sellest nuhtlusest pääsenud. Nad ei hammusta aga tükivad suhu, ninna ja silma.

Gullfoss-i juga on imekaunis ja tasus kindlasti ka kehva ilmaga külastamist. Võime üksnes unistada, millised vikerkaared oleks neist veepiisakestest tekkinud päikeselise ilmaga.

Geysir-i juurde jõudes on sadu lakanud, kuigi kogu taevas on endiselt vesihall. Geysir, nagu nimestki järeldada võib, on geiser. Geysir purskab kuni 70 meetri kõrgusele peaaegu keevat vett. Pursked on ebaregulaarsed ning erineva kõrgusega. Vahel on paar väiksemat purset järjestikku ning seejärel mõni üksik võimas sahmakas.  Ööbima sättisime end peaaegu geisri kõrvale (bussiaknast oli see ilmaime endiselt näha) ning käisime seda veel kord ka õhtul hilja vaatamas.

 

 

 Tõeline fotograaf teeb pilti isegi siis, kui geiser teda ründab - millegipärast purskas ta ühel korral jummalast viltu. Mina sain kaugemalt hea vaatepildi osaliseks ja Arno sai märjaks :)

Geisri pursetest saime häid videokaadreid aga neid ma hetkel siit mobiilse netiga üles laadima ei hakka. Ehk kunagi siis, kui Eestisse tagasi jõuame, lisan ka videofailid.

Öö möödus rahulikult. Kämpingus kohtasime ka eestlastest matkaselle.

 

5. juuli 2013

Üllatus-üllatus! Sajab. Ja mitte vähe! Vesihall taevas on muutunud tinahalliks. Olime kavalad ja planeerisime tänase halva ilma tõttu kolmetunnise tripi Thrihnukagigur-i vulkaani laavakambritesse. Matk sinna ca tunnike, seejärel tunnike vulkaani sees ja siis tund aega vulkaaniotsast alla ronimist.

Ilm ja tuju muutuvad järjest sandimaks. Tuju ei tee ka paremaks teadmine, et Eestis on suur suvi ja sooja ca 30 kraadi. Lagedatel teelõikudel on küljetuul tugevalt tuntav – meie matkabussi kuut on nagu suur puri. Ega me väga ei imestanudki, kui saime telefonikõne, et seoses halbade ilmaoludega jäetakse matk ära. Pakuti võimalust, kas raha tagasi või homme uuele katsele. Me oleme optimistid ja üritame homme uuesti.

Ilm läks järgneva kolme-nelja tunni jooksul muudkui halvemaks kuid torm lakkas poole kümne paiku õhtul. Hetkel on väljas kena päikeseline ilm ja hoiame homseks pöidlaid. Hoidke Teie ka!