6. - 9. juuli 2013 (Reykjavik)

Góður Dagur!

Oleme juba mõned head päevad reisilt tagasi ja saanud nautida Eestimaa võrratut suve. Pole end suutnud kokku võtta, et reisi viimased päevad siia blogisse kirja saaks aga teen seda siis nüüd.

6. juuli 2013

Täna on meil siis plaanis eilse tormi tõttu ärajäänud matk. Ilmateade küll midagi positiivset ei luba, kuid hetkel piilub pilve tagant isegi päike. Väikesed arusaamatused matka algusajaga seoses sundisid meid pool tundi koha peal passima aga see kuluski marjaks ära, et end korralikult sisse pakkida – soe spordipesu alla, siis fliis ja dressid ning kõige peale tuulejoped. Kindad kätte, mütsid pähe ja juba võibki nautida Islandi suve :P

Kuigi meil olid ka enestel olemas vihmakeebid, siis sel korral eelistasime korraldajafirma omi, sest need olid komplektis koos vallatute oranžide vihmapükstega. Propeller on veel seljalt puudu – muidu annaksin Karlssoni mõõdu välja küll J

 

Meie grupp oli umbes kümneliikmeline. Enamus meist nooremad inimesed. Grupijuht oli vahva ja sõnaosav naisterahvas. Inglise keele oskus peab olema ikka väga hea, et sellisel tasemel võõras keeles nö. kildu panna! 

Matk pidi koosnema kolmest osast – tund aega mööda konarlikku laavavälja ülesmäge (kerge tõus) kõmpimist. Seejärel pisuke instruktaaž ning laskumine Thrihnukagigur-i vulkaani 120 meetri sügavusele magmakambrisse. Ja pärast seda tund aega allamäge tagasi tsivilisatsiooni!

Saime ehk oma 20 minutit vantsida, kui ilm pöörduma hakkas – vinge tuul ja äge vihm, mis kohati raheks muutus. Karm! Hea, et olime valinud korraldajatepoolsed pealisriided, sest meie vihmakeebid oleks sellise tuulega keerelnud kus kurat! Teel baaslaagrisse nägime mitmeid suuri laavakoopaid. Need moodustuvad seetõttu, et pealmine kiht laavat hangub kiiremini ning alumine osa voolab minema jättes järgi ohtlikud tühimikud. Ühtlasi ületasime silla üle väikese lõhe kohas, kus kohtuvad Põhja-Ameerika ja Euraasia mandrilavad ehk laamad.

 

Baaslaagrisse jõudes tilkusime veest, kuid tassike teed tegi soojaks ihu ja polaarrebasekutsikas südame. Vimane elab nimelt basecamp-i maja all.

 

 

Nüüd siis pisut kohast, mille pärast me kõik siia kogunenud olime. Thrihnukagigur (hääldamatu nimi, mis otsetõlkes tähendab kolme tipuga kraatrit) on väike hiiglane (pealt väike ja seest suur), mis on maganud 4000 aastat ja teda peetakse piisavalt stabiilseks, et sinna juba teist suve järjest turiste lubada.  Magmakambrit, kuhu laskume, peetakse vulkaani südameks. Just seal see sulakivi ootab, et leida väljapääsu ning tekitades nii vulkaanipurske. Tavaliselt magmakamber pärast purset sulgub kivide ja laavaga ning just seetõttu ongi Thrihnukagigur eriline – selle magmakamber on jäänud pärast purset tühjaks kuid magma on väljapursetes jätnud siseseintele kauneid värve ja keerulisi mustreid.

Magmakamber ise on laias laastus pudelikujuline. Kambrisse sisenetakse kitsast pudelikaelast lahtise liftiga, kuhu korraga mahub 6-7 inimest.

 

 

Sellest väikesest praost me alustasime laskumist

 

 

Magmakamber, mida giid kutsub hellitavalt katedraaliks, on enamjaolt 120 meetrit sügav, kuid on leitud kitsaid käike, mis ulatuvad 200 meetrini. Põhi on 50x70 meetrit.

 

Lisaks fantastilisele värvidemängule tegi selle elamuse eriliseks veel ka see, et kui väljas möllas maru, siis sees oli kõik haudvaikne ning ka soojem, kui väljas. Mõningad vihmapiisad, mis alla välja jõudsid sätendasd prožektorite valguses nagu briljandid. Väga vinge!!

 

Üles tagasijõudnuna selgus, et lisaks tormile on nüüd maa peal ka kõike endasse mattev udu. Tänu udule ei vaadatud ka meie soovile omal käel tagasi matkata just eriti hästi. Lubati siiski, kuid loeti sõnad peale kuidas käituda, kui me rada enam ei näe.

Jõudsime õnnelikult oma rohelise konna (pisike Chevrolet Sparke, mille me viimasteks päevadeks rentisime) juurde tagasi. Natuke vässud aga vägagi rahul hoolimata ilmast. Või äkki just ilm selle tripi väga eriliseks tegigi?

Algul oli plaan peale matka minna Blue Lagoon-i suplema aga kuna olime suht märjad ning mustad, siis otsustasime selle edasi lükata. Ehk on siis ka pisut parem ilm? Lootus on lollide lohutus ;)

 

7. juuli 2013

Reykjavik. Tuterdame linnas ringi. Minul olid mõned kindlad kohad, mis ma ära näha tahtsin. Ja nimelt siis:

Sun Voyager on Jón Gunnar Árnason-i skulptuur, mis kujutab unistuste laeva või siis oodi päikesele. Skulptuur valmis 1990 aasta augustis Reykjaviki 200. aastapäevaks.

 

Harpa - ookeaniäärne kontserti ja konverentsikeskus

Harpa seestpoolt vaadatuna

 

Hallgrimskirkja on oma nime saanud Islandi ühe kuulsaima poeedi Hallgrímur Pétursson-I järgi. See on 74,5 meetri kõrgune, kusjuures liftiga on võimalik sõita üles, kust avaneb võrratu vaade kogu Reykjavikile. Eriti meeldisid mulle tornikella tagused klaasmaalingud - väljastpoolt kell ja seest kaunis kunst.

 

 

Tee peale jäid nii mõneki toredad skulptuurid, nagu näiteks see

Ilm oli üle pika aja päris OK. Reykjavik ise on päris armas. Selline paistab ta Hallgrimskirkja tornist vaadatuna.

Hmmm. Maailmas pole just palju pealinnu, mida saaks iseloomustada sõnaga armas. Üldjuhul on ju riikide pealinnad elust pulbitsevad, rahva- ning mürarohked täis pilvelõhkujaid, autosid ja ummikuid. Kuid Reykjavik on mõnus, rahulik ning armas.
Peale linnaskäiku molutame niisama. Arno tegeleb reisivideote kokkukeevitamisega, mis saavad ka siia blogisse mingil ajal üles riputatud.

8. juuli 2013

Reisi viimane päev. Tuuritame veel kord linnas ringi ning ostame kaasa mõned meened. Seejärel läheme Blue Lagooni. Enne sisenemist küsisin Arnolt, et ei tea, kas siin mõnda eestlast ka õnnestub kohata. Vastuse saame koheselt ja seda sulaselges eesti keeles, et jah nii umbes 180 eestlast :D
Ja nii ongi – kolm bussitäit mööda Islandi tuuritavat eestlast on meiega üheaegselt saabunud Blue Lagooni.

Myvatni kuumavee bassein meeldis mulle rohkem, sest seal polnud nii palju külastajaid. Samas oli Blue Lagoonis võimalus end miski valge mineraale sisaldava mudaga kokku möksida või tellida hoopis lõõgastav massaaž ajal, mil sa hulbid basseini soolases vees. Samuti oli võimalus drinke tellida jms. Arno nautis täiega Blue Lagooni lisamõnusid – nimelt oli seal mitmetele aurusunadele lisaks ka üks suht korralik Soome saun, kuhu pikemaks ajaks jäid istuma vaid eestlased. Teised astusid sisse, ütlesid „Oh My God“ ja tormasid välja :)

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et soe ja mõnus ning hästi organiseeritud koht, kuid tiba kallis

Viimasel õhtul otsustasime end hellitada restoranikülaskäiguga. Netikommentaaridele tuginedes vahetasime viimasel minutil esialgu planeeritud restorani Perlan-i välja Fiskfélagið-i (FishCompany) vastu. Perlan oleks meie jaoks olnud ehk liiga udupeen. Me ei pidanud oma valikus pettuma.

Atmosfäär oli väga õdus ja pisut pubilik

Isutekitajaks toodi saia kolme erineva võidega, milledest üks oli ürtidega skyr. Skyr on Islandi rahvusroog. Midagi jogurti ja kohupiima vahepealset. Selline mõnusalt paks aga mitte rammus. Ka ampsuke lõhecarpacciot apelsiniga maitses võrratult hästi.

Islandil tuleb süüa kala. Nii ka meie. Mina valisin oma roa selle järgi, et seal olid lisandiks praetud kammkarbid, mida olin tahtnud ammu proovida. Restorani kodulehelt leidsin prae täisnimetuse ja sõnaraamatu abil siin see on: homaariga täidetud mägihõrna rullid praetud kammkarpide, suitsutatud õuna, kaalika spagettide, kartuli-naeri vahu ning õunakastmega.

Arno tellis omale aeglaselt küpsetatud soolaturska vaniljekastmes koos pastinaagi pasta, kartulikoogi ning friteeritud pehmekoorelise krabiga. Ning kõik see puistati meie nähes üle külmast aurava valge šokolaadi puruga.

Magustoidud olid sama keerulised. Mina tellisin kookose panna cottat šokolaadikoogi ja laimikastmega, millele veel omakorda oli lisatud mangopüreed ja wasabi vinegrette. Arno tellis tugevat valge šokolaadi kreemi tumeda šokolaadi katte, kuuma karamelli, keeksi ja maasika-šampanja sorbetiga.

Foto pärineb FishCompany koduleheküljelt

 

Toidud maitsesid sama uhkelt nagu kõlavadki. Samuti meeldisid meile nii restorani õhkkond kui ka teenindus. Soovitame!

Hotelli tagasi jalutasime mööda peatänavat ja saime veel pisut nautida Reykjaviki kesklinna mõnusat õhkkonda, et juba viie tunni pärast ärgata ning alustada tagasiteed koju.

Uute reisideni!!!