6-8 päev

Road Trip Franz Jozef-i liustikule.

Arno meisterdas mulle üllatuseks pika nokaga haruldase linukese kiivi :)

Et jõuda järgmiseks planeeritud üritusele peame sõitma Queenstownist edasi ca 370 km. Maantee, mida mööda me kulgesime kannab nime Alpine Scenic Route. Oli see vast sõit!!! Täitsa oma nime vääriline.  

Tee nägi auto GPS-i ekraanil  välja nagu vanaproua puperdava südame EKG pilt ja kogu see loodus kahel pool teed oli lihtsalt uskumatult ilus! Tervet teed ääristavad kohalikud alpimäed ning  nii kuni rannikuni välja. Mäekülgedelt alla kukkuvad kosed moodustavad oru põhja jõudes jõed. Jõgesid on nii palju, et neile ei anta nimesid vaid piirkonnanimi ja number. Jõgede kaldad on kolla-roosa-lilla-tumesiniseid lupiine paksult täis. Siin-seal märkab silm rohtu nosivaid lambakarju või hirvesid. Sõnadega on seda ilu raske kirjeldada. Kujutlege ette maailma kõige ilusamate vaadetega teed ja nüüd korrutage see kümnega ;)

Kohale jõudes ja nii mõnusa apartmendi eest leides olime rõõmsad. Vaade, mis maast laeni ulatuvatest akendest paistab, pole ka ju paha!

Siinkandis on ju praegu turismi kõrghooaeg. Lisaks välisturistidele on jõulude ja uue aasta vahelisel perioodil liikvel ka palju siseturiste. Selle vaba toa leidmine nõudis mult kõige rohkem vaeva, kuna liustikud (Franz Jozef-i ja Fox-i liustik) kuuluvad kindlasti Uus-Meremaa TOP3 vaatamisväärsuste hulka, kuid samas pole siin inimasustust ja seega ka öömaja pakkujaid peaaegu, et ollagi. Samas on siin helikoptereid rohkem, kui Eestis ilmselt kokku. Viivad ja toovad inimesi liustikelt tagasi ning narrivad sedasi Arnot oma õhtutõusmiste ja maandumistega. Just hetkel on kaht näha J

Käisime poes ja tegime täna nö. kodus süüa – värske kartul munakastme, peekoni ja salatiga ei kõla ju teps mitte halvasti.

Franz Jozef-i liustik

Juba eile õhtul hakkas tunduma, et meie tänane Franz Jozefi liustiku helihike, mis on tuletatud sõnadest helicopter+hiking (matkamine) ning mis pidi kestma 4 tundi, jääb kehvade ilmaolude tõttu ära. Nimelt ei lasta inimesi jalgsi liustiku servale, sest see kahjustab liustikku ja sealt on aja jooksul lahti murdunud tonnide viisi liustikujääd. Inimesed viiakse soovi korral  kopteriga üles, kus liustikujää on paksem ning peale matkamist jää peal ja jää all (liustikukoobastes) tuuakse jälle alla tagasi.

Meie halb aimdus osutus kahjuks tõeks - reis jäeti ära kuid raha saime loomulikult tagasi.  Kuna homseks lubatakse veelgi halvemat ilma ja kauemaks me siia jääda ei saa, siis otsustasime, et kuigi me ei saa matkata liustikul, saame me ometi jalgsi matkata liustikuni. Mõeldud, tehtud. Uus-Meremaa kliima kohta öeldakse, et neil pole mitte 4 aastaaega vaid neil on ilm st. hommikul võid linna peale minna kleidikesega kuid peale lõunal võib sadada näiteks lund. Seetõttu oleme me korralikult varustatud ning saame matka nautida ka vihmase ilma korral.

Teekonna alguses ja lõpus saatis meid päris korralik sadu, kuid just liustiku juurde jõudes selgines ilm ca pooleks tunniks ning me saime nautida päris kauneid vaateid.

Minu salasoovide kivihunnik ;)

Ja hüppamise stiilinäide! Kui juba 109 meetri kõrguselt oled alla karanud, siis nii madalalt pole ju abivahendeid vajagi

Reisi lõpul saime jälle vihma krae vahele aga pilve sees olevad mäed vajasid jäädvustamist

Õhtul käisime vihmametsas paiknevates kuumaveebasseinides sulistamas. Basseinid olid sellised sopilised ning igas erinev temperatuur alates 36 ning lõpetades 40 kraadiga.  Basseinide kohal olid suuri purjesid meenutavad varikatused. Mõnus oli soojas vees liguneda, kui samal ajal samas kohas tegelikult ju paduvihma sadas.

Pärast sõime restoranis (mis meenutas meie pubisid) nimega Alice May punases veinis hautatud hirveliha kartulipüreega. Hirvelihahautis meenutas väga minu tehtud põdralihahautist J

Põgenemine vihma eest

Meie kurvastuseks on lõunasaare lääneranniku ilm väga sompus ja paduvihmane kuid õnneks on Arnol omad helged hetked :P Tal tekkis kuri kahtlus, et teisel pool alpe võib ilm olla sootuks teine. Kontrollisime asja ja selgus, et nii ongi. Võtame suuna idarannikul paiknevasse Christchurchi linna. Sõit kulgeb jälle mööda kauniste vaadetega alpiteed iga uue käänaku taga ees ootamas mõni järjekordne kosk või mägijärv.  Peamine erinevus üleeilse sõiduga on see, et kogu aeg kallab vihma. Vahepeal ämbiga ja vahepeal nagu oavarrest. Ajapikku sigineb hinge kahtlus, et ilmateade on meile tillika teinud kuid meie õnneks kümmekond kilomeetrit enne rannikut hakkab ilm selginema ning sadu lakkab J

Öömaja leidmine ei tekita siin raskusi, kuid meil veab, sest satume väga maitseka ning hästi sisustatud apartmendi peale.

Pärast sissekolimist läheme linna peale ja Vaikse ookeani äärde randa uitama.

Linn tekitab meis vastakaid tundeid – kesklinna teed on korrast ära ja paljud majad maha jäetud või korrast ära. Mina hakkan kahtlustama, et siin on mingi tugev maavärin olnud. Pärast nn. koju tulles kontrollime netist asja üle ja selgub, et jah - siin väriseb maa praktiliselt iga päev (enamus värinatest jääb alla 3,5 magnituudi), kuid kaks aastat tagasi oli siin tugev 6,3 magnituudine maavärin, mille kese oli täpselt kesklinnas.

Homme võtame suuna Kaikoura peale, kus veedame ka oma aastavahetuse. Soovime teilegi tujuküllast aastavahetust ning palju toredaid elamusi ning seiklusi uueks algavaks aastaks!!!