Roadtripi lõpp ning saabumine Waihekele

Pole ammu saanud mahti blogi sissekandeid uuendada.

Meie reis on iseenesest juba lõpusirgele jõudnud kuid kirjutamata on veel mõned sündmused, jagamata kaunid kohad ja võrratu seiklus Waitomo koobastes.

Kui me Tongarirolt lahkusime saime ilusa vaatepildi osaliseks. Meile siiralt tundus, et vulkaan, mille juurde me  alles eile olime matkanud on purskama hakanud. Nagu uudistest selgus tundus nii ka paljudele kohalikele. Kuid tegelikult oli asi lihtsalt imeliselt ilusas ja pilvitus ilmas. Nimelt on vulkaani tipp üldjuhul alati pilve sees ja seepärast polegi näha, kuidas ta kogu see aeg tossab. Vaatepilt, mis meile avanes, oli selline:

Selleks, et jõuda meie reisi järgmisse olulisse punkti Waitomo koobasteni pidime läbima ca 400 km. Et seda sõitu veelgi huvitavamaks teha, siis otsustasime peatuda paaris kohas Rotorua lähistel. Nimelt on see piirkond ilmakuulus geotermiliste maastike ning geisrite poolest. 

Tegimegi läbi ca kahetunnise matka kuradi keemialaboris, kus järved olid ebareaalset värvi, maapind kees, muda podises ning kõik ümberringi suitses ja haises. Kuna Tongariro matk oli alles jalgades (vähemalt minul), siis ma seda matka eriti ei nautinud. Põhjuseks võis olla ka räige mädamunahais, mis neid kauneid vaatepilte paratamatult saatis. Mõned ilusad klõpsud saime sealt sellegipoolest:

Järgmine peatuspaik oli aga Te Puia ehk koht, kus saime nautida Pohutu geisri purset ning maooride kultuuri. Maoori kontserdi tegi vahvaks veel asjaolu, et laulvate meestega ajasime hetk enne kontserti paar sõna juttu teadmata, et nad on esinejad. Nägime lühikesel kontserdil lisaks maooride lauludele ja tantsudele ära ka nende kuulsa sõjatantsu haka. Ma pean siinjuures nentima, et Uus-Meremaale saabudes lennujaamas juhuslikult pealt nähtud haka jättis tänu oma ehedusele sootuks sügavama mulje. Aga iseenesest oli kontsert OK.
 

 

Video maoorikeskuse külastusest http://youtu.be/LTqul7650c8

Jõudnud Te Kuitisse oma järjekordsesse öömajja, tegime väikese tiiru kohalikus linnakeses, suurendasime oma toidutagavarasid ja vaatasime niisama ringi. Sättisime end varakult magama, kuna järgmisel hommikul ootas meid ees umbes 5 tunnine black water rafting Waitomo koobastes. Waitomo koopad on kümneid miljoneid aastaid vanad ning on kuulsad oma helkurmutukate (glow worm) poolest.

Kõige pealt pidime endile selga ajama märjad kalipsod ning spets. sokid, saapad ja pähe ehtsad kaevurikiivrid. Kuna kõige pealt ootas ees 37 meetrine abseiling ehk püstloodis koopasse laskumine, siis anti  meile maa peal õpetust, et kuidas ja mis. Algul ikka oli kõhe küll, et kas ma nüüd ikka päris ise laskungi ning kontrollin ise oma laskumist aga tegelikult polnud hullu midagi. Kohe, kui kitsam koht sai läbitud ning sain jalgadega koopa seina puutuda, muutus enesetunne paremaks. Adusin küll, et olen pisut krampis aga tõlgendasin seda teadlikult elevuse mitte ärevusena. Kergendustunne oli suur, kui jalad koopa põrandat puutusid. Arno tegi laskumise nii kiiresti ja šefilt läbi, et talt suisa küsiti, et kas ta on sellega enne tegelenud.

Edasi ootas meid ees zipline kottpimedas koopas kus pidavat olema ka lendrebaseid aga mina neid ei näinud ning seejärel hulljulge hüpe jääkülma(ok liialdasin pisut -  11 kraadisesse) vette....

... et nautida veoauto õhukummis hulpides helendavaid putukaid, kes kannatavad ehk välja võrdluse meie jaaniussidega. Selle vahega, et neid on seal tuhendeid. 

Kõik olid hiirvaiksed ning kuulda oli vaid veevulinat ja tilkumist ning vaikseid plärtsatusi, mida me ise põhjustasime. Vaatepilt oli hunnitu ja meenutas Eestimaa selget ja tähist augustiöö taevast. Meie kaheksaliikmeline grupp, kes koosnes meist kahest, kahest USA-s elavast rumeenlasest ja neljast prantslasest oli väga meeldiv. Kõik olid hästi sümpaatsed ja toredad.

Seejärel läbisime mingi osa koopavõrgustikku nö. matkates – kord roomates, kord põlvili või kaelani vees ning siis jälle käpuli. 

Kuid maiuspala ootas meid ees kõige lõpus! Ehk kui sa oled koopas, siis pead sa sealt ka kuidagi välja saama. Võimalusi oli kaks – kas sa lihtsalt kõnnid koopast välja (ehk ei midagi erilist) või sa kasutades vaid omaenese jõudu ja oskusi turnid üles kolmest väikesest koopakosest.

See oli päris ekstreemne, kuna mingit julgestust ei olnud aga samas ülimalt lahe, sest me saime sellega hakkama!!! :D

Waiheke saar

Oleme tegelikult juba paar päeva olnud meie reisi sihtpunktis Waiheke saarel Aucklandi lähedal, kus veedame oma reisi viimased 6 päeva. Siin on justkui maine paradiis. Broneeritud majake ületas kõik meie ootused. Maja on mäekünka otsas ning koosneb peaasjalikult maast laeni akendest või oleks õigem neid nimetada klaasitud lükandusteks. Vaade, mis neist avaneb, on lummav. Ruumid on maitsekalt sisustatud. Minimalistlikud, šikid kuid mugavad. Köögis on olemas kõik, mida isegi kõige nõudlikum kokk võiks tahta. Meil on suisa kaks tualettruumi. Ühes on lisaks muule nii pesumasin kui ka kuivati. Maja ümber on suur terass ja võrratu palmiaed. Mida sa hing veel oskad tahta!!! Esimesel siinoldud päeval ei läinud me kuhugi, lihtsalt puhkasime reisist ja nautisime endid, oma majakest ja suurepärast ilma.

 Juba nelja päeva pärast oleme tagasi kodus. Kui meist seni blogis miskit kuulda pole, siis kohtumiseni Eestimaa pinnal.

TIINA JA ARNO

Tongariro Alpine Crossing

... ehk maakeeli Tongariro alpimatk

Tänase päeva põhiteemaks oli alpimatk. Matka pikkus 17,5 km ning tõusumeetreid kokku ca 800. Eeldatavalt peaks matk hästi treenitud inimestel kestma 6 – 8 tundi. Selle matka trajektoor on  hetkel selline, et kõigepealt on ca 8 km tõusu ning siis sama palju laskumist. „Hetkel“ seepärast, et seoses hiljutise vulkaanipurskega ning uue purske suure ohu tõttu on matka teekonda muudetud. 

Hoidsime kogu see aeg pöialt, et täna oleks vähegi matkailma ning ei juhtuks nii nagu Franx Jozefi liustikul, et planeeritud seiklus jääb olemata halva ilma tõttu.

Hommikusöögilauas tutvusime toredate Aucklandi inimestega, kes olid hästi positiivsed ja julgustasid mind.  Nad andsid meile koguni oma kontaktid, et kui me Aucklandi jõuame, siis nad näitaks meile heal meelel linna.

Mikrobussiga matka alguspunkti sõites keeras mul kõhus päris korralikult. Peas kummitasid mõtted, et kas ma ikka saan sellega hakkama ja mille kuradi pärast oli mul vaja see matk meie reisi sisse planeerida.

Sildid matkarajal küsisid korduvalt, et kas Sa oled ikka piisavalt treenitud, et minna on veel nii ja nii palju!! Äkki peaksid mõtlema tagasipöördumisele? Kõik see süvendas mu kõhklusi iseenese võimekuse suhtes.

Tõus tuleb karm, seda ma teadsin.  Valisime kohe algul teadlikult mõõduka tempo ja hiljem möödusime mõnedest, kes algul hurraaga ajama olid pannud. See, et laskumise esimene osa saab olema nii keeruline ja tehniline tuli aga üllatusena.

Kuid me tegime selle ära!!!!!! Minu eeliseks oli muidugi see, et mul oli oma šerpa, kes tassis asju ja jooke jms :)  Adrenaliinitulv, mis mind vallutas, kui oli selge, et jah, ma siiski jõuan määratud aja jooksul punase kraatrini, oli võimas!

Rahvast oli matkarajal nagu laulupeol aga kõik olid hirmus sõbralikud, ikka teretati või öeldi niisama „hei“ aga juhtus ka, et suvalised inimesed küsisid meilt, kust me pärit oleme.
 

Mõnus oli, et meie motell pakkus võimalust peale väsitavat matka mullivannis lõõgastumiseks. Loomulikult me kasutasime seda võimalust, sest olime oma matkast üsna vässud ja usutavasti paar päeva eriti kõndida ei taha.

Viimane päev Kaikouras ja saarevahetus

Viimane päev Kaikouras

Tänaseks meil erilisi plaane polnud. Esialgne idee oli kajakiga pooleks päevaks ookeanile minna aga kuna me mõlemad pole just 100% terved ning ülehomme ootab hea ilma korral ees suht ekstreemne matk, siis otsustasime kajakiga sõitmise edasi lükata. Arno leidis kusagilt reklaamvoldikust võimaluse ratsamatkaks. 

Kuna aga selleni oli veel pisut aega, siis tegime enne ratsutamist ühe kiire 1,5 tunnise matka mägises vihmametsas.

Minu hobuse nimi oli Earl ja Arno oma oli Ace. Hobumatk oli rahulik aga kulges läbi vihmamtsa ning paar korda ületasime isegi jõgesid.

Pärast matka käisime söömas kohalikus mereandide grillis.  Neil oli pakkuda ka värskeid homaare ning kuna mina polnud neid enne söönud, siis kasutasime juhust. Tuleb tõdeda, et nende välimus on parem  kui maitse.

Juba matka lõpupoole hakkas tuul tõusma ning kasvas lõpuks päris korralikuks tormiks. Meil oli seda päris tore vaadata. Meie motelliomanik just sama lõbus polud, kuna üks rõdu aken ledas eest ära. Arno käskis mul isegi õhtust mitte rõdul vaid voodis süüa. Ju siis ikka hoolib ;)

Saarevahetus
 

2 h autosõitu, 2 h sadamas passimist, 3,5 h praamisõitu, 4 h autosõitu. Kõik!

Rahvuspargis (asub Põhjasaare keskel) paiknevasse Adventure Motelli kohale jõudes oli hea meel, et tee peal saadetud mailidest ning tehtud telefonikõnedest oli kasu. Meile on homseks hotelli poolt organiseeritud transport nii matka alguspunkti kui ka tagasi.

Reisi 9. ja 10. päev. Kaikoura

On 2012 aasta viimane päev.

Ilm on ilus, mis tähendab, et vihma eest põgenemine ja ranniku vahetamine õigustas end igati! Enne saarevahetust on plaanis veel paar-kolm päeva peatuda Kaikouras, mis on lõunasaare idaranniku poolsaarel paiknev linnake.  Meie senine teekond:

Sõit Christchurchist Kaikourani kulges rahulikult. Kohale jõudsime natuke liiga vara st. et endid motelli sissemöllida veel ei saanud ja seetõttu otsustasimegi pisut rannas ringi kolada ja päikest võtta. 

Pärast läksime motelli. See on küll natuke väsinud kuid vaade, mis meie toa kinniselt ülisuurelt u. 12 m2 rõdult avaneb, on hingemattev. Aastalõpuvaade meie toa rõdult - 

Päevane:

ja öine :

Peale poeskäiku (pidime end korralikult toiduga varustama, kuna siinmaal on nii 1. kui ka 2. jaanuar pühad) ning enne lõunat kohalikus õllerestoranis võtsime ette ca 12 km pikkuse Kaikoura Penisula Walkway ehk siis Kaikoura poolsaare matkaraja. Matka läbimine võttis aega ca 3,5 tundi kuid oli iga kulutatud higipiiska väärt.  Vaated, mis kõrgelt ning järsult rannikult alla ookeanile avanesid olid väga kaunid. 

Teadsime, et sama teekonna lõppu jääb ka hüljeste koloonia, kuid oma matkal märkasime, et palju rohkem hülgeid lebotab jupp maad eemal.  Kuna päike oli juba loojunud ning hakkas hämarduma, siis otsustasime, et homme turnime tõelise hüljeste lesilani.

Vana-aasta õhtu siin Kaikouras oli vaikne.  Nägime vaid üksikuid rakette ja neidki lasid ilmselt turistid. Mingit suurt tähistamist ei paistnud toimuvat. Meie olime ise nii vässud, et peale kohalikku uue aasta vastu võtmist (11 tundi varem, kui Eestis) läksime ära tuttu.

2013. aasta 1. päev. 

Eilaseks varajaseks tuttuminekuks oli meil nimelt veel üks põhjus. Meil oli tänaseks hommikuks broneeritud üritus – delfiinidega ujumine. Kuna lugesin netist, et delfinid on aktiivsemad just varahommikul, siis pidime kohal olema juba 8.25. 

Enne väljasõitu ookeanile pidime veel kõik täitma pabereid, mis vabastavad firma enam-vähem igasugusest vastutusest ning seejärel jagati kõigile kalipsod, lestad ning snorgeldamisvarustus. Kartsin juba varemalt, et firmat reklaamivad fotod, kus inimesed kümnete delfiinidega koos ujuvad on pisut liialdatud. Peale lühikese videofilmi vaatamist, kus räägiti, et delfiinid on siiski metsikud ning nende kohtamine ei sõltu mitte inimestest ja korraldavast firmast vaid ikka delfiinidest endist, süvenes mu kahtlus veelgi. 

Film vaadatud jaotati rahvas bussidesse ning peale 5 minutilist sõitu sadamasse omakorda suurtesse kaatritesse. Selgitati veel kord päevakava ning anti teada, et selline rahulik ookean meeldib delfiinidele väga. Juba peale kümmetkonda minutit märkasime rohkelt delfiine, kuid selgus, et me otsime kohta, kus neid on veelgi rohkem. Ja varsti me sellisesse kohta jõudsimegi, kus kamandati kõik see mees vette. Meil soovitati sukelduda ja keerelda ning delfiinidega silmsidet otsida. Meile selgitati enne vettetminekut, et delfiinid on head suhtlejad ning reageerivad helile. Meil kästi teha häält, kui me tahame delfiinide tähelepanu enesele tõmmata. Kui me sellega ei suuda lõbustada delfiine, siis kaatripardale jääjaid kindlasti. Delfiinid on ka väga mängulised, neile meeldib keerelda, veest välja hüpata ja jälle sügavusse söösta.

Oli see alles elamus!!! Esialgu tundsin isegi pisut hirmu ujudes koos nii suurte elukatega aga peagi asendus hirm elevusega. 

Mina otsustasin hoolimata kurgukähedusest delfiinidele laulda.  Arno peibutas delfiine pardi moodi prääksudes. Või oli see hoopis varese kraaksumine? :D

Arno sai üht delfiini käega ka katsuda. Aga üldjuhul oli see võimatu. Mina proovisin ka delfiinidega koos keerelda ning samaaegselt nendega silmsidet hoida. Esimesel katsel sattusin sellest nii suurde elevusse, et unustasin sootuks, et hingan ju läbi toru. Nii juhtuski, et toru sattus vette ja ma tõmbasin kurku suure sõõmu kibesoolast vett. Veel juhtus minuga selline erakordne asi, et kui must möödus väike grupp delfiine haakus üks neist paariks sekundiks minu külge.  Ehk pidas ta mind oma emmeks aga meie giid naeris, et ju püüti minuga väikseid delfiine teha ;) 

Kui delfiinide konsentratsioon mingis ujumiskohas väiksemaks jäi,  siis kamandati meid veest välja ning sõideti järgmisse kohta, kus vesi delfiinidest mustas. 

Vees käisime kokku neli korda. Iga ujumiskord kestis ca 15 minutit. Uskumatult kihvt kogemus!!! Palun mõttes vabandust Kaikoura Dolphine Encauterilt - tegelikkus ületas lubatu ja reklaamitu kordades!

Üks fotodest ja filmiklippidest  kokku miksitud video  http://youtu.be/JYjqOUgeeWs

Tagasiteel märkasime ka vaalade poolt väljapursatavaid veesambaid ning nägime lähedalt ka albatrosse (linnud, kelle tiibade siruulatus on max 3,5 meetrit).

Peale kerget einet ja väikest puhkust läksime „hülgejahile„

Põssa või mitte aga auguga kivid pidada õnne tooma. Kaks auku - topelt õnne :D

Kuna meie juba teadsime, kus nad asuvad, siis oli see lihtne. Kui üks linnurünnak välja arvata. Sattusime ilmselt pahaaimamatult nende austripüüdjate pesale liiga lähedale.

Hülged olid lahedad. Nooremad mängisid omavahel ning üks suur ja paks hüljes oli kui sündinud artist – küll too ikka keerutas ja poseeris meile. Sedasi loomulikus keskkonnas loomi vaadelda on suur privileeg.

Laisk peseb, virk sügab niisama ;)

 Tagasitee kujunes pisut keerukamaks, kuna vesi oli vahepeal tõusnud ning selleks, et autoni jõuda pidime rohkem mööda kive turnima ning ka vett mööda kahlama.

Kahju oli inimestest, kes ootasid nn. ametliku koloonia sildi juures ja märkasid väga kaugel vaid mõnda üksikut hüljest.
 
Nautimiseks ka üks filmijupp http://youtu.be/ESo6ijFaw9s