Tänase päeva põhiteemaks oli alpimatk. Matka pikkus 17,5 km
ning tõusumeetreid kokku ca 800. Eeldatavalt peaks matk hästi treenitud
inimestel kestma 6 – 8 tundi. Selle matka trajektoor on hetkel selline, et kõigepealt on ca 8 km
tõusu ning siis sama palju laskumist. „Hetkel“ seepärast, et seoses hiljutise
vulkaanipurskega ning uue purske suure ohu tõttu on matka teekonda
muudetud.
Hoidsime kogu see aeg pöialt, et täna oleks vähegi matkailma
ning ei juhtuks nii nagu Franx Jozefi liustikul, et planeeritud seiklus jääb
olemata halva ilma tõttu.
Hommikusöögilauas tutvusime toredate Aucklandi inimestega,
kes olid hästi positiivsed ja julgustasid mind.
Nad andsid meile koguni oma kontaktid, et kui me Aucklandi jõuame, siis
nad näitaks meile heal meelel linna.
Mikrobussiga matka alguspunkti sõites keeras mul kõhus päris
korralikult. Peas kummitasid mõtted, et kas ma ikka saan sellega hakkama ja
mille kuradi pärast oli mul vaja see matk meie reisi sisse planeerida.
Sildid matkarajal küsisid korduvalt, et kas Sa oled ikka
piisavalt treenitud, et minna on veel nii ja nii palju!! Äkki peaksid mõtlema
tagasipöördumisele? Kõik see süvendas mu kõhklusi iseenese võimekuse suhtes.
Tõus tuleb karm, seda ma teadsin. Valisime kohe algul teadlikult mõõduka tempo
ja hiljem möödusime mõnedest, kes algul hurraaga ajama olid pannud. See, et
laskumise esimene osa saab olema nii keeruline ja tehniline tuli aga
üllatusena.
Kuid me tegime selle ära!!!!!! Minu eeliseks oli muidugi see, et mul oli oma šerpa,
kes tassis asju ja jooke jms :) Adrenaliinitulv, mis mind vallutas, kui
oli selge, et jah, ma siiski jõuan määratud aja jooksul punase kraatrini, oli
võimas!
Rahvast oli matkarajal nagu laulupeol aga kõik olid hirmus
sõbralikud, ikka teretati või öeldi niisama „hei“ aga juhtus ka, et suvalised
inimesed küsisid meilt, kust me pärit oleme.
Mõnus oli, et meie motell pakkus võimalust peale väsitavat
matka mullivannis lõõgastumiseks. Loomulikult me kasutasime seda võimalust,
sest olime oma matkast üsna vässud ja usutavasti paar päeva eriti kõndida ei
taha.
No comments:
Post a Comment