Meie
reis on iseenesest juba lõpusirgele jõudnud kuid kirjutamata on veel mõned
sündmused, jagamata kaunid kohad ja võrratu seiklus Waitomo koobastes.
Kui me Tongarirolt lahkusime saime ilusa vaatepildi osaliseks. Meile siiralt tundus, et vulkaan, mille juurde me alles eile olime matkanud on purskama hakanud. Nagu uudistest selgus tundus nii ka paljudele kohalikele. Kuid tegelikult oli asi lihtsalt imeliselt ilusas ja pilvitus ilmas. Nimelt on vulkaani tipp üldjuhul alati pilve sees ja seepärast polegi näha, kuidas ta kogu see aeg tossab. Vaatepilt, mis meile avanes, oli selline:
Selleks, et jõuda meie reisi järgmisse olulisse punkti
Waitomo koobasteni pidime läbima ca 400 km. Et seda sõitu veelgi huvitavamaks
teha, siis otsustasime peatuda paaris kohas Rotorua lähistel. Nimelt on see
piirkond ilmakuulus geotermiliste maastike ning geisrite poolest.
Tegimegi läbi
ca kahetunnise matka kuradi keemialaboris, kus järved olid ebareaalset värvi,
maapind kees, muda podises ning kõik ümberringi suitses ja haises. Kuna Tongariro matk oli alles
jalgades (vähemalt minul), siis ma seda matka eriti ei nautinud. Põhjuseks võis
olla ka räige mädamunahais, mis neid kauneid vaatepilte paratamatult saatis.
Mõned ilusad klõpsud saime sealt sellegipoolest:
Järgmine peatuspaik oli aga Te Puia ehk koht, kus saime nautida
Pohutu geisri purset ning maooride kultuuri. Maoori kontserdi tegi vahvaks veel
asjaolu, et laulvate meestega ajasime hetk enne kontserti paar sõna juttu
teadmata, et nad on esinejad. Nägime lühikesel kontserdil lisaks maooride
lauludele ja tantsudele ära ka nende kuulsa sõjatantsu haka. Ma pean siinjuures
nentima, et Uus-Meremaale saabudes lennujaamas juhuslikult pealt nähtud haka
jättis tänu oma ehedusele sootuks sügavama mulje. Aga iseenesest oli kontsert
OK.
Video maoorikeskuse külastusest http://youtu.be/LTqul7650c8
Jõudnud Te Kuitisse oma järjekordsesse öömajja, tegime
väikese tiiru kohalikus linnakeses, suurendasime oma toidutagavarasid ja
vaatasime niisama ringi. Sättisime end varakult magama, kuna järgmisel hommikul
ootas meid ees umbes 5 tunnine black
water rafting Waitomo koobastes. Waitomo koopad on kümneid miljoneid
aastaid vanad ning on kuulsad oma helkurmutukate (glow worm) poolest.
Kõige pealt pidime endile selga ajama märjad kalipsod ning
spets. sokid, saapad ja pähe ehtsad kaevurikiivrid. Kuna kõige pealt ootas ees
37 meetrine abseiling ehk püstloodis
koopasse laskumine, siis anti meile maa
peal õpetust, et kuidas ja mis. Algul ikka oli kõhe küll, et kas ma nüüd ikka
päris ise laskungi ning kontrollin ise oma laskumist aga tegelikult polnud
hullu midagi. Kohe, kui kitsam koht sai läbitud ning sain jalgadega koopa seina
puutuda, muutus enesetunne paremaks. Adusin küll, et olen pisut krampis aga
tõlgendasin seda teadlikult elevuse mitte ärevusena. Kergendustunne oli suur,
kui jalad koopa põrandat puutusid. Arno tegi laskumise nii kiiresti ja šefilt
läbi, et talt suisa küsiti, et kas ta on sellega enne tegelenud.
Edasi ootas meid ees zipline kottpimedas koopas kus pidavat
olema ka lendrebaseid aga mina neid ei näinud ning seejärel hulljulge hüpe
jääkülma(ok liialdasin pisut - 11
kraadisesse) vette....
... et nautida veoauto õhukummis hulpides helendavaid putukaid,
kes kannatavad ehk välja võrdluse meie jaaniussidega. Selle vahega, et neid on
seal tuhendeid.
Kõik olid hiirvaiksed ning kuulda oli vaid veevulinat ja
tilkumist ning vaikseid plärtsatusi, mida me ise põhjustasime. Vaatepilt oli
hunnitu ja meenutas Eestimaa selget ja tähist augustiöö taevast. Meie
kaheksaliikmeline grupp, kes koosnes meist kahest, kahest USA-s elavast
rumeenlasest ja neljast prantslasest oli väga meeldiv. Kõik olid hästi
sümpaatsed ja toredad.
Seejärel läbisime mingi osa koopavõrgustikku nö. matkates –
kord roomates, kord põlvili või kaelani vees ning siis jälle käpuli.
Kuid
maiuspala ootas meid ees kõige lõpus! Ehk kui sa oled koopas, siis pead sa
sealt ka kuidagi välja saama. Võimalusi oli kaks – kas sa lihtsalt kõnnid
koopast välja (ehk ei midagi erilist) või sa kasutades vaid omaenese jõudu ja
oskusi turnid üles kolmest väikesest koopakosest.
See oli päris ekstreemne,
kuna mingit julgestust ei olnud aga samas ülimalt lahe, sest me saime sellega
hakkama!!! :D
Waiheke saar
Oleme tegelikult juba paar päeva olnud meie reisi
sihtpunktis Waiheke saarel Aucklandi lähedal, kus veedame oma reisi viimased 6 päeva. Siin on justkui maine paradiis.
Broneeritud majake ületas kõik meie ootused. Maja on mäekünka otsas ning
koosneb peaasjalikult maast laeni akendest või oleks õigem neid nimetada klaasitud
lükandusteks. Vaade, mis neist avaneb, on lummav. Ruumid on maitsekalt
sisustatud. Minimalistlikud, šikid kuid mugavad. Köögis on olemas kõik, mida
isegi kõige nõudlikum kokk võiks tahta. Meil on suisa kaks tualettruumi. Ühes
on lisaks muule nii pesumasin kui ka kuivati. Maja ümber on suur terass ja
võrratu palmiaed. Mida sa hing veel oskad tahta!!! Esimesel siinoldud päeval ei
läinud me kuhugi, lihtsalt puhkasime reisist ja nautisime endid, oma majakest
ja suurepärast ilma.
No comments:
Post a Comment