Reisi 9. ja 10. päev. Kaikoura

On 2012 aasta viimane päev.

Ilm on ilus, mis tähendab, et vihma eest põgenemine ja ranniku vahetamine õigustas end igati! Enne saarevahetust on plaanis veel paar-kolm päeva peatuda Kaikouras, mis on lõunasaare idaranniku poolsaarel paiknev linnake.  Meie senine teekond:

Sõit Christchurchist Kaikourani kulges rahulikult. Kohale jõudsime natuke liiga vara st. et endid motelli sissemöllida veel ei saanud ja seetõttu otsustasimegi pisut rannas ringi kolada ja päikest võtta. 

Pärast läksime motelli. See on küll natuke väsinud kuid vaade, mis meie toa kinniselt ülisuurelt u. 12 m2 rõdult avaneb, on hingemattev. Aastalõpuvaade meie toa rõdult - 

Päevane:

ja öine :

Peale poeskäiku (pidime end korralikult toiduga varustama, kuna siinmaal on nii 1. kui ka 2. jaanuar pühad) ning enne lõunat kohalikus õllerestoranis võtsime ette ca 12 km pikkuse Kaikoura Penisula Walkway ehk siis Kaikoura poolsaare matkaraja. Matka läbimine võttis aega ca 3,5 tundi kuid oli iga kulutatud higipiiska väärt.  Vaated, mis kõrgelt ning järsult rannikult alla ookeanile avanesid olid väga kaunid. 

Teadsime, et sama teekonna lõppu jääb ka hüljeste koloonia, kuid oma matkal märkasime, et palju rohkem hülgeid lebotab jupp maad eemal.  Kuna päike oli juba loojunud ning hakkas hämarduma, siis otsustasime, et homme turnime tõelise hüljeste lesilani.

Vana-aasta õhtu siin Kaikouras oli vaikne.  Nägime vaid üksikuid rakette ja neidki lasid ilmselt turistid. Mingit suurt tähistamist ei paistnud toimuvat. Meie olime ise nii vässud, et peale kohalikku uue aasta vastu võtmist (11 tundi varem, kui Eestis) läksime ära tuttu.

2013. aasta 1. päev. 

Eilaseks varajaseks tuttuminekuks oli meil nimelt veel üks põhjus. Meil oli tänaseks hommikuks broneeritud üritus – delfiinidega ujumine. Kuna lugesin netist, et delfinid on aktiivsemad just varahommikul, siis pidime kohal olema juba 8.25. 

Enne väljasõitu ookeanile pidime veel kõik täitma pabereid, mis vabastavad firma enam-vähem igasugusest vastutusest ning seejärel jagati kõigile kalipsod, lestad ning snorgeldamisvarustus. Kartsin juba varemalt, et firmat reklaamivad fotod, kus inimesed kümnete delfiinidega koos ujuvad on pisut liialdatud. Peale lühikese videofilmi vaatamist, kus räägiti, et delfiinid on siiski metsikud ning nende kohtamine ei sõltu mitte inimestest ja korraldavast firmast vaid ikka delfiinidest endist, süvenes mu kahtlus veelgi. 

Film vaadatud jaotati rahvas bussidesse ning peale 5 minutilist sõitu sadamasse omakorda suurtesse kaatritesse. Selgitati veel kord päevakava ning anti teada, et selline rahulik ookean meeldib delfiinidele väga. Juba peale kümmetkonda minutit märkasime rohkelt delfiine, kuid selgus, et me otsime kohta, kus neid on veelgi rohkem. Ja varsti me sellisesse kohta jõudsimegi, kus kamandati kõik see mees vette. Meil soovitati sukelduda ja keerelda ning delfiinidega silmsidet otsida. Meile selgitati enne vettetminekut, et delfiinid on head suhtlejad ning reageerivad helile. Meil kästi teha häält, kui me tahame delfiinide tähelepanu enesele tõmmata. Kui me sellega ei suuda lõbustada delfiine, siis kaatripardale jääjaid kindlasti. Delfiinid on ka väga mängulised, neile meeldib keerelda, veest välja hüpata ja jälle sügavusse söösta.

Oli see alles elamus!!! Esialgu tundsin isegi pisut hirmu ujudes koos nii suurte elukatega aga peagi asendus hirm elevusega. 

Mina otsustasin hoolimata kurgukähedusest delfiinidele laulda.  Arno peibutas delfiine pardi moodi prääksudes. Või oli see hoopis varese kraaksumine? :D

Arno sai üht delfiini käega ka katsuda. Aga üldjuhul oli see võimatu. Mina proovisin ka delfiinidega koos keerelda ning samaaegselt nendega silmsidet hoida. Esimesel katsel sattusin sellest nii suurde elevusse, et unustasin sootuks, et hingan ju läbi toru. Nii juhtuski, et toru sattus vette ja ma tõmbasin kurku suure sõõmu kibesoolast vett. Veel juhtus minuga selline erakordne asi, et kui must möödus väike grupp delfiine haakus üks neist paariks sekundiks minu külge.  Ehk pidas ta mind oma emmeks aga meie giid naeris, et ju püüti minuga väikseid delfiine teha ;) 

Kui delfiinide konsentratsioon mingis ujumiskohas väiksemaks jäi,  siis kamandati meid veest välja ning sõideti järgmisse kohta, kus vesi delfiinidest mustas. 

Vees käisime kokku neli korda. Iga ujumiskord kestis ca 15 minutit. Uskumatult kihvt kogemus!!! Palun mõttes vabandust Kaikoura Dolphine Encauterilt - tegelikkus ületas lubatu ja reklaamitu kordades!

Üks fotodest ja filmiklippidest  kokku miksitud video  http://youtu.be/JYjqOUgeeWs

Tagasiteel märkasime ka vaalade poolt väljapursatavaid veesambaid ning nägime lähedalt ka albatrosse (linnud, kelle tiibade siruulatus on max 3,5 meetrit).

Peale kerget einet ja väikest puhkust läksime „hülgejahile„

Põssa või mitte aga auguga kivid pidada õnne tooma. Kaks auku - topelt õnne :D

Kuna meie juba teadsime, kus nad asuvad, siis oli see lihtne. Kui üks linnurünnak välja arvata. Sattusime ilmselt pahaaimamatult nende austripüüdjate pesale liiga lähedale.

Hülged olid lahedad. Nooremad mängisid omavahel ning üks suur ja paks hüljes oli kui sündinud artist – küll too ikka keerutas ja poseeris meile. Sedasi loomulikus keskkonnas loomi vaadelda on suur privileeg.

Laisk peseb, virk sügab niisama ;)

 Tagasitee kujunes pisut keerukamaks, kuna vesi oli vahepeal tõusnud ning selleks, et autoni jõuda pidime rohkem mööda kive turnima ning ka vett mööda kahlama.

Kahju oli inimestest, kes ootasid nn. ametliku koloonia sildi juures ja märkasid väga kaugel vaid mõnda üksikut hüljest.
 
Nautimiseks ka üks filmijupp http://youtu.be/ESo6ijFaw9s