Aotearoa

Meie imeline aastavahetuse reis Uus-Meremaale on läbi. Üks temaatilise taustalauluga video kah :)
http://youtu.be/jRzMZ0-BMks

Tuli meelde, et blogisse jäi lisamata mitmeid toredaid pilte kohtadest, kus sihilikult  käisime või kuhu poolkogemata sattusime. Kuna ma ainult pilte ka ei taha siia üles panna, siis mõtlesingi, et panen kirja mõned faktid Uus-Meremaa kohta ning mõned meie subjektiivsed arvamused sellest riigist ja rahvast.

Uus-Meremaa  nimi maoori keeles on  "Aotearoa"  ehk Pika Valge Pilve Maa.

Uus Meremaa on pisut suurem, kui Suur Britannia ning koosneb peamiselt kahest suurest saarest Lõunasaarest ja Põhjasaarest. Neist esimene on palju mägisem,  päikeselisem kuid oluliselt väiksema rahvaarvuga. Põhjasaart aga kutsutakse Uus-Meremaa geotermiliste imede saareks, mida ilmestavad vulkaanid, geisrid, kraaterjärved, pidevalt maapõuest väljuv kuum  aur jm. Siia jääb ühtlasi ka riigi suurim linn Auckland ja maooride tähtsamad asualad. Uus Meremaa on geograafiliselt Eestist kõige kaugeim riik ning Wellington on maailma kõige lõunapoolseim pealinn.

Inimesi kokku ca 4,4 miljonit. Lammaste täpset arvu ei suutnud tuvastada aga neid on kindlasti üle kümne ühe elaniku kohta. Praegugi on meie silmapiiril sadu lambaid. Veiseid on saarel samuti kordi rohkem, kui elanikke. Liha ja piimatooted on riigi üks peamisi ekspordiartikleid.

Ligi neljandik Uus Meremaast on kaetud metsaga ning suur osa sellest on võetud kaitse alla. Väga levinud on puusõnajalg ehk maoori keeles mamaku ning selle kõrgus võib küündida 25 meetrini. 

Uus Meremaa on seismiliselt aktiivne ning siin toimub mitmeid maavärinaid päevas. Enamus neist on nõrgad, mida inimesed ei tunne. Kuid ilmselt suuresti tänu sellele on ehitised siin valdavalt ühekordsed. Meie kodu sobib hästi Uus Meremaa tüüpi maja stiilinäiteks.

Inimesed siin on välimuselt väga eestlaste sarnased v.a. maoorid. Maoorideks peavad end kunagi saart asustanud polüneeslaste järeltulijad.  

Enamus kohanimesid on maoorikeelsed – me käisime kohtades nagu Rotorua, Kaikoura, Tongariro, Wanganui, Taupo. Nägime ka tänavat nimega Karu.
Ka maailma pikim kohanimi, mis siiani on kasutusel asub Uus Meremaal ja kõlab nii (proovige hääldada):

Taumatawhakatangihangakoauauotamateaturipukakapikimaungahoronukupokaiwenuakitanatahu

Kohalikud on väga sõbralikud, avalad, naeratavad ja abivalmid. Iga vastutulev kohalik käitub sinuga nii, nagu oleks ta su naabrimees või tuttav. Sa ei jõuagi veel ära eksida kui juba Sult küsitakse, et ehk Sa vajad abi. Elurütm on siin kuidagi mõnus ja rahulik – ei mingit tõmblemist.

Või nagu Arno uuel T-särgil kirjas on - "No work, no traffic, no stress, no problem - New Zealand"

Hüljest on lihtsam pildistada kui lammast. Hülged on julged ja uudishimulikud ning mõni neist armastab poseerida samal ajal kui lambad panevad kohe plagama või keeravad lihtsalt selja.

Eestit teati ja tunti. Mitmed teadsid Eestit kui internetiseeritud ning suure wifi levikuga riiki.  

See on koht, kus poleks paha elada või kuhu võiks vabalt tagasi puhkama tulla :) 

Ja nüüd siis fotod:

Waitomo koobaste lähedal ööbides oli meie toa seinal kena pilt Marokopa joast. Läksime sõitma ja tsisime selle üles. Me ei uskunud, et see sellisel kuival ajal nii võimas võiks olla.

Selle pildi saamiseks pidi Arno omajagu turnima ;)

Marokopa osutus Tasmani mereäärseks külakeseks, mille süsimusta liivaga rannal nägime vaid mõnda kohalikku. Kui laine liivast üle käis, siis muutus liiv märja asfaldi sarnaseks. Pole kunagi elus midagi sellist näinud!

Meie rendiauto, mis elas vapralt koos minuga üle tagasisõidu Marokopalt Te Kuitisse. 50 km ja 2 h. Sõidutee asemel peaks seda nimetama matkarajaks. Arno arvates oli aga tegemist maheda suveõhtuse kulgemisega, sest põnevaks ei läinud kuna vastu ei tulnud ju ühtki autot. Mis siis veel oleks saanud? Vahepeal, kui ma hingata ja iitsatada julgesin, siis lubasin, et ei istu enam kunagi Arnoga ühte autosse.

Waiheke saar on tuntud oma viinamarjaistanduste poolest.

Käisime ühel päeval matkates Waiheke saart avastamas ja sattusime Hooks-i lahe ääres olevasse imeilusasse kuid kahjuks privaatranda. Kuna oli nii palav ja keegi väga ei näinud ega pahandanud, siis ronisime üle aia randa ujuma.

Tagasiteel märkas Arno kivile pähemaalitud nägu ;

Tegelikult on Arnol ujukad ikka ka jalas. Ausõna ;)