Öisest tudumisest ei tulnud suurt midagi välja, sest väljas möllas torm. Hoolimata marust ööbisid Rebeka ja Arti flybridgel (ehk siis õues), kus neil oli tegu, et tekki kinni hoida. Sees segasid magamist aga hääled, mis meenutasid õudusfilmi. Äratus oli kell 06.00, sest juba enne kaheksat pidime olema Splitis. Nimelt bronnisime omale tänaseks päevaks raftingu tuuri.
Rafting nägi ette kolme tundi kummipaadi safarit Cetina kärestikulisel jõel (10 km peale 67 m langust).
Meie kipper Christian esitas väljakutse, kas me tahame läbida ühe raske lõigu lihtsat või keerulist teed pidi. Peale väikest kahtlust ja Rebeka ärarääkimist võtsime me väljakutse vastu - see hõlmas endas turnimist läbi koopa, ujumist allikkarges koopavees ning seejärel ukerdamist mööda suuri ja kohati libedaid kive uuesti jõeni. Oli raske aga põnev ning me kõik saime paraja adrenaliinilaksu. Rebeka sai ka väikse nohu. Christiani arvates peaks meie eestlased end selles 7 kraadises allikavees täitsa koduselt tundma.
Meie kipper oli ühesõnaga vägaäge (kokkukirjutatult). Selle sõna õppis ta ka ära, kuna me pidevalt seda korrutasime :) Ta polnud mitte ainult suurepärane kipper vaid ta laulis, viskas nalja, tutvustas meile kohalikku elu ja Horvaatia ajalugu jne.
Lisaks raftingutele pakuti natuke napakatele inimestele ka võimalust kaljult alla hüpata.
Õhtul vaatasid noored niisama küla vahel ringi ning nägid palju ilusat ja huvitavat.
No comments:
Post a Comment