9. ja 10 päev

9. päev

Täna hommikul polnud meil kuhugi kiiret, kuna ootasime remondimeest, kes lubas tulla kella kümneks. Noored olid aga juba varakult üleval ja jõudsid enne kümmet juba linnatiiru ära teha.
Mehhaanik putitas parema mootori juures miskit ja vahetas ära õhufiltrid. Mehhaanikul oli ka mingi ülemus kaasas, kes rääkis meile venelaste kohta anekdoote ja neid silmaotsaski ei sallinud.

Tegime prooviringi sadamast pisut kaugemal merel kuid nagu selgus filtrite vahetus meie probleemi ei lahendanud.

Õhtul lubas mehhaanik uuesti tulla, eks siis näis, mis saab. Rendifirma on samuti asjaga kursis ja neil on juba lepingust tulenevalt kohustus meile kompensatsiooni maksta, kuna nad ei suutnud viga 24 h jooksul parandada.

Kuna hommikupoole oli aega, siis käisime linna uudistamas, pizzat söömas.

Metsatöll laulab just praegu
"Hei-jah, kaks miili veel
kaugel kallas, raudne meel

hei-jah kaks miili veel

kuni pole kodus olen kaugel teel."

Õhtupoole passisime paadis, sest mingi aeg pidi remondimees uuesti tulema. Tühjaks lubaduseks see jäigi. Ja otse loomulikult saime me sellest teada siis, kui me ise helistasime, et mis ja millal.

Vaatasime olümpiamänge ja rõõmustasime, kui Usain Bolt võitis kulla.

Hilisõhtul, kui päike enam ei kõrvetanud lonkisime linnas ja istusime ühes vanalinnas vabaõhubaaris ja kuulasime  elavat muusikat. Eileõhtune kontsert oli tunduvalt parem nagu ka eilne päev.

Puhkuse sündmuste- ja elamustevaeseim päev.

10. päev

Kuna paadi mootor on endiselt katki ja pole selgust, mis edasi saab, siis oleme Korčula saarel lõksus. Edasise stsenaariumi osas on kolm varianti – kas parandatakse ära meie paat, saame asenduspaadi või lahkume homme ise ja liigume siis edasi mööda maismaad rendiautoga. Mingid remondimehed juba käisid aga need ei suutnud viga parandada. Arti on asjad ajanud nii kaugele, et homme hommikuks pidi jõudma asenduspaat Elan 42 Power. Eks näis – kellaaegadega ja lubaduste täitmisega on siin nagu lõunamaades ikka. Hea on see, et Korčula on ilus paik, kus lõksus olla.

Kuna paadiga edasi liiikuda ei saa ja sadamas passida pole mõtet, siis rentisime ka siin saarel rollerid ja sõitsime mööda saart suht sihitult ringi otsided ning leides uusi ja põnevaid paiku.

Kui me saarele saabusime nägime kaht skuutri meest oma jettidega meie paadi laintes hullamas. Artil ja Arnol tekkis juba siis soov nendega sõitma minna aga kuna neid renditi vaid Lumbarda nimelises linnakeses, siis seni, kuni me paiksed olime nad seda teha ei saanud. Küll aga nüüd. Arti ja ta „sõber“ kauplesid 100 kuna ka hinnas alla ja nii võiski pidu laintel alata. Arnol õnnestus küll kuidagi jälle saada pill, mille mootor jukerdas aga tänu sellele said nad mõlemad 20 minti kauem sõita. Nii elevil nägudega mehi pole juba paar päeva näinud J

Kuniks mehed lustisid käisime meie Rebekaga ujumas ning tellisime omale kokteilid – mulle Pina Colada ja Rebekale alkoholivaba Simply Red.

Oma ajutisse ujuvasse koju tagasijõudnutena tegime süüa ja avasime kohaliku saare kuulsaima veini GRK, mille istandusest me ka teel mööda sõitsime.

Mina ja Rebeka tahtsime tutvuda ka kohaliku kultuurieluga ja kuidagimoodi meil õnnestuski mehed ära rääkida – õhtul käisime kuulamas-vaatamas kohalikku etendust nimega Moreška, mida on Korčula saarel etendatud juba üle 400 aasta. See hõlmas endas nii rahvalaulude osa, mis oli suht OK ja etendust, mille tähelepanuvääreim osa pidi olema nugadetants. Tähelepanuväärsuse osas olid meie arvamused vastakad ;)

Paati tagasijõudes saime meeldiva üllatuse – Heiki Nabi hõbemedal! Palju õnne!!!