7. päev

Äratus kell 8.30. Nii kaua pole me terve reisi jooksul magada saanudki. Rebeka ja Arti olid küll juba pisut varem üleval, sest väljas läks väga kuumaks. Rebeka kartis, et Artil on kuumarabandus, sest tal tekkis soov jooksma minna ;)

Tänane päevakava sõltub Eesti meeste sõudmise neljapaadi finaalist, mis algab siinse aja järgi 12.30 ja kohalik HRT2 näitab seda otsepildis, sest horvaadid on kullapretendendid sakslaste kõrval.

Palju õnne!!! Lootsime küll medalit ja hoidsime kõvasti pöidlaid aga neljas koht pole ka paha!

Spordiülekanne vaadatud rentisime kaks rollerit kuueks tunniks, et Vis-i saarega lähemalt tutvuda. Mina ja Rebeka pole elu seeski rolleri seljas istunud - seega tõotab tulla põnev päev.

Ühtlasi oli meil ka kindel soov leida mõni ehedat Horvaatia sööki pakkuv toitlustuskoht. Esimene peatuskoht meie rollerimatkal oligi Konoba Golub. Selgus aga, et kohalikku hõrgutist peka-t peab tänu keerulisele valmistamisprotsessile vähemalt kolm tundi ette tellima. Tegime oma plaani siis sujuvalt ringi ja proovisime nelja erinevat ürtidest tehtud mahla, sõime kodutehtud kooke ning tellisime lamba ja vasikaliha peka omale õhtusöögiks.

Rollereid rentides märkasin seina peal lahedat plakatit lummava kohaga ning Arno kasutas kohe juhust ning täpsustas üle, mis koht see selline on ja kus see asub. Just sinna (Stiniva) me suuna võtamegi!

Et oleks aru saada, millisesse imelisse paika me välja jõudsime, pean ma jutustama väikese loo, mille rääkis meile raftingu kipper Christian. Lugu sellest, kuidas horvaadid omale maa said.
"Kui jumal jagas rahvastele maid, siis laisad horvaadid magasid. Jumal ütles: "Teie eestlased olete kannatlikud, töökad ning armastate eraldatust- teile ma annan selle jaheda aga viljaka ning metsarohke maa. Venelased - teie armastate suuri avarusi - teile annan ma suure lahmaka maad ja ka Siberi saate te endale jne. jne.  Horvaadid ärkasid üles alles siis, kui ühtki maalapikest enam jagada polnud. Jumal ei tahtnud tunnistada, et ta horvaadid sootuks ära oli unustaanud ja nii pidigi ta horvaatidele andma maa, mida ta hoidis enese jaoks." Vaat selline lugu!
Arti arvas, et koht kuhu me jõudsime ja majake seal laguuni serval kaljude vahel - see võiks olla jumala suvila :)

Kuna alla oli pikk maa ja meie ajakava ei võimaldanud matka sinna ette võtta, siis otsustasime homme hommikul paadiga sinna ujuma sõita. Üles tagasi jõudes oli Arno märg nagu kassipoeg.

Järgmiseks sihtkohaks valisime mingid koopad, misme kaardipealt leidsime ning saare kõrgeima tipu hum-i umbes 580 m. Aga oh häda, meie rollud olid siinsete tõusude jaoks natuke lahjad ja ei jõudnud meid üles vedada. Mina ja Rebeka pidime järsemad tõusunukid õhurolleritega võtma.

Konoba Golub-isse tagasi pisut varem kui plaanitud ja hea oligi, sest nägime, kuidas meile süüa tehti.

Pekat valmistatakse malmpotiga süte ja kuuma tuha sees. Tükeldatud kartulitele ja muudele juurikatele raputatakse eelnevalt sööla ja ürtide segu, et nad vee välja ajaksid ning siis pannakse nad potti liha peale, et nad tõmbaks sisse lihamahlad. Pooleteise tunni pärast aetakse poti pealt tuhk ära ja asetatakse juurikad alla ja liha peale ning lisatakse isetehtud valget veini. Poolt tundi veel kuuma tuha ja süte all ning valmis ta ongi. Pekat oli võimalik tellida ka kalaga või kaheksajalaga.
Meie kokk Ivan oli vaid kahekümne aastane ja pidas seda kohta koos onupojaga juba kolm aastat! Söök oli maitsev! Liiga maitsev!

Tagasijõudnuna olime uutest muljetest ja kuumast ilmast suht vässud (aga õnnelikud) ja miskit põrutavat ette ei võtnud. Nautisime meie jahist vaid 50 m. kaugusel toimunud väikest jazzukontserti. Mina suisa uinusin selle kauni muusika saatel.